Päriselt? Kas tõesti pärast kevadist koduõpet on lapsevanemaid, kes vabatahtlikult on nõus seda teekonda jätkama? Või kool lihtsalt loodab, et ehk leiab kellegi, kes aitaks hajutatust klassiruumides tagada laste arvu nii vähendades? Olen eri seltskondades paljude lapsevanematega kevadist eriolukorda arutanud ning kõikidelt on jäänud kõlama vaid üksainus soov – algaks ometi taas normaalsus! „Kui sügisel peaks jälle koolid kinni pandama, jääb minu laps hariduseta!“ on mitmed vanemad lubanud. Mina nende hulgas.

Selle valguses on paslik välja tuua Haridusministeeriumi õigusnõunik Indrek Kilgi abil, mida siis tegelikult koduõppele jäämine tähendab lapsevanemale, kuidas see toimub ning kas see on ikka sama, mis kevadel kogetud distantsõpe? 

Kilk selgitab: Tänavu võib tekitada ilmselt üksjagu segadust see, et sõna „koduõpe“ kuuleme mitmes kontekstis. Üks, praegu hästi tuttav, on ilmselt kevadine koroonakontekst ja uueks kooliaastaks valmistumine ehk siis olukord, mille kohta ministeeriumis kasutatakse eelkõige sõna „distantsõpe“ – õppetöö ümber korraldamine selliselt, et seda juhendab küll jätkuvalt õpetaja, ent õppijad ja õpetajad ei tegutse koos samas ruumis. Distantsõppe läbi viimisel täidavad õppijad igapäevaselt õpetajate antud ülesandeid ning toimub kokkulepitud korras juhendamine, õpitulemuste kontroll ja tagasisidestamine.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on koduõpe aga väljaspool kooliruume korraldatav õpe