Pexels
Olen kolme koolis käiva (sh 2 põhikoolis ja üks gümnaasiumi osas) lapsega üksikema. Oleme ääretult tänulikud selle sülle kukkunud aja eest, mis andis meile võimaluse olla koos - toetada üksteist ja toetuda üksteisele. Need on meie pere õppetunnid.

Viimaste aastate kiires elutempos, kus igaühel on väljaspool kodu nii mitmeid tegemisi, jäi tihti ainukesteks koos olemise hetkedeks õhtused kogunemised söögilaua ääres. Viimased kuud aga on andnud meile aja õppida rohkem üksteisega arvestama, mitte niivõrd igaüks oma suunas jooksma. Eriolukorra saabudes, kui lapsed läksid üle distantsõppele jäin ka mina koju, ning tegin oma igapäevast tööd edasi kodukontoris. Siinkohal ka tänan oma ülemust, kes selles nii mõistev oli.

Eriolukorra ajal kodus oldud aeg näitas meile taas koostegemise jõudu, koos said tehtud nii söögid, koristamised kui ka trennid, sh laste kehalise kasvatuse osa. Kui varasemalt pidasid lapsed jalgratasteg apoodi minemist pikaks teeks, siis nüüd ei ole 20 kuni 30 km pikkused rattasõidud enam midagi erilist.

Eriolukord õpetas lastele palju iseseisvust ja otsustamisjulgust

Tunnen ja näen, et nad kõik on täna palju täiskavanumad oma otsustes kui nad olid enne koduõppele jäämist. Saades kätte nädala ülesanded, jagasid nad ise ära, millest alustada, mis järjekorras on tööde tähtajad, ning kuidas ette antud ülesandeid iseseisvalt lahendada. Ka oma videotundide alguseid õpetajatega jälgisid nad ise. Ehk tänu distantsõppele omandasid nad kiiresti ise oma aja planeerimise ja tööde järjekorrakoostamise olulisuse. On ju lihtne kui sulle on alati ette öeldud, millal mida teha. Nüüd panid nad oma päevad paika ise, ja korraldasid ise, nii, et võlgnevusi ei jääks.

Muidugi oli ka koolitükke, mis ehk vajasid veidi juhendamist, kuid siis tulid nad ise küsima, mitte mina ei käinud neid tagant torkimas. Julgen sirge selja öelda, et täna, peale kahekuulist koduõppeperioodi on mul lapsed palju kindlamad otsuste vastuvõtmisel ja operatiivsemad oma aja planeerimisel.

Tekkisid uued oskused

Suured tänud kohalikule omavalitsusele lastele lõunapakkide jagamise eest. Kuna ka minu sissetulek vähenes, oli see ääretult suureks abiks. Lisaks olid lapsed väga uhked nimeliselt saadud toidupakkide üle- suure rõõmuga valmistasid lõunaks just isiklikult endale saadetud suppi. Nad valisid õhinaga, mida endale saadetud toidupakist ise lõunaks teha ja see pani nende silmad särama.

Eriolukorra ajal kodus olles said tehtud ka need tööd, mis muidu ajapuudusel olid nn riiulisse ootele jäetud. Kogu see aeg, mis varem sai veedetud kas mänguplatsidel/spordiväljakutel, ujulates või SPAdes ning sõprade juures käies, jäi nüüd kodustele tegemistele. Muuhulgas sai lasetele õpetatud kui palju erinevaid asju on võimalik kodus ise teha, mitte iga väikest asja poest otsimas käia. Ning kui põnev võib olla oma valmistatud paberlennukitega koduhoovis võistlust teha.

Kodus olles sai ka koos lastega avastatud ja katsetatud uusi põnevaid retsepte, ning taasavastatud kodune leivaküpsetamine. Viimane jääb ehk meie pere juurde nüüd ka pikemaks, sest on ju ääretult mõnus, kui kodu täitub värskelt küpsetatud leiva hõnguga, ja veel kuidas see maitseb.... Olen päris kindel, et kahe kuu jooksul köögis omandatu annab neile julguse ka edaspidi endale midagi valmistada ja olla loovam oma ideedes.

Nüüd, eriolukorra lõpusirgel olles, tunnen südames tänulikkust perega ühiselt veedetud aja eest, ühiselt avastatud lemmikretseptide eest ning ühiste treeningute eest. Selle asemel, et otsida „midagi" kuskilt väljast, tuleks rohkem õppida hindama ja väärtustada seda, mis meil on juba olemas. Läbi elu keerdkäikude olen õppinud ootamatuste korral mitte keskenduma probleemi olemusele, vaid soovitava lahenduseni jõudmisele. Ehk kui endale korrutada, „ma ei saa", „ma ei oska", "ma eisuuda," siis ei vii see tulemusele mitte sammugi lähemale. Selle asemel tuleb leida erinevaid teid tulemuseni jõudmiseks, ning siis valida ja tegutseda - kasvõi väikeste sammude haaval.

Ja ega ükski ettejuhtuv olukord (sh ka praegune eriolukord) ei ole iseenesest hea või halb, vaid heaks või halvaks teeb selle sildistamine, milliseks seda nimetada. Lõpetan oma kirjapandud mõtted poja lausega, mis ta mulle just hetk tagasi mööda minnes kõrvasosistas: „Emme sa oled mulle nagu väike papakoi, kes lendab ringi mu südames."