Foto: Unsplash
7. klassiks oli Kasparist saanud kurvameelne poiss, kes hakkas leppima mõttega, et temaga ongi midagi valesti. Nüüd, täiskasvanuna tead ta küll, mis oli selle põhjuseks. Mida mõtlevad Kaspari endised terroriseerijad nüüd, aastaid hiljem? Otsisin paar põhikiusajat üles ja rääkisin nendega.

5. klassis, kui iga ainet hakkas andma erinev õpetaja ja puberteet möllas, algasid kõigi jaoks keerulised ajad. “Õnneks” oli mu klassikaaslastel alati käepärast keegi, kelle peal pingeid maandada – mina. Olin endiselt teistest akadeemilises mõttes taibukam. Iga mu sõnavõttu kommenteeriti. Mind naerdi välja nii tunnis kui vahetunnis. Varakult alanud häälemurde ja vinnilise näoga, nagu olin, oli mind eriti lõbus kuulata, vaadata ja norida.

Sõnavõtud läksidki aina julmemaks ja isiklikumaks. Näiteks kui ühes ajalootunnis rääkis õpetaja meile, kuidas keskajal nõrgemad vastsündinud hukati, karjus üks klassiõde üle klassiruumi: “Kaspar oleks siis kohe oksa tõmmatud!” Klass rõkkas naerust. Õpetaja muheles.

Samalaadseid kilde visati pea igas tunnis. Vahetundides lõbustati end mu löömise ja minu pihta sülitamisega. Õues oli popp mind togida, müts peast tõmmata ja porilompi visata. Või niisama näpuga näidata ning “komplimente” karjuda.

Õpetajad sellele oluliselt tähelepanu ei pööranud. Mõni ilkus ridade vahelt kaasagi. Eriti noored, värskelt kooli tulnud õpetajad. 

Miks ma üldse elus olen?