Lapsed ja tahvelarvutid Foto: Siim Lõvi
Üha enam on algklassiealiste seas hakanud levima agressiivset käitumist ning kriminaalset kontingenti suisa au sisse tõstev mäng GTA. Vaatamata asjaolule, et väideavalt mujal Euroopas on äärest ääreni kurjust täis mäng keelatud kuni 17+, võimaldab vanemate teadmatus selle populaarsusel üha kasvada.

Külastasin oma 7-aastase pojaga väikese, samaealise sugulase sünnipäeva. Päevakangelane sai kaheksaseks ning pidu peeti ühes mängutoas, mis oli sisustatud arvutimängudega. Lapsi oli igas vanuses ja suurem osa neist oli leidnud endale huvipakkuva mängu. Oli nii populaarse Wii-tüüpi mänge kui ka kõikvõimalikke muid, Xbox konsool-tüüpi mänge.

Suhtume oma peres arvutimängudesse teatava distantsitundega ja sestap pole neid vajalikuks pidanud koju hankida, pigem tundub loogiline esimestes klassides elementaarsetele asjadele, nagu näiteks lugemis- ja kirjaoskuse selgeksaamisele rõhku panna.

Niisiis ei olnud ma „uuema aja“ trendidega mängude vallas väga kursis ja astusime pahaaimamatult mängude saali. Laps leidis kiirelt endale koha ja asus mängima. Asusin ruumist juba lahkuma „peolaua“ suunas, et täiskasvanud sugulastega paar sõna juttu ajada. Ent jäin järsku sammu pealt seisma — ühelt ekraanilt avanes õõvastav vaatepilt: mängu „peategelane“ ajas taga mingit tüüpi, sai selle osava liigutusega pikali tõmmatud ning asus teda siis rusikaga näkku taguma. Tegevus toimus paarkümmend sekundit ning märkasin järsku, kuidas ülejäänud ruumis seisnud lapsed kui hüpnotiseeritult toda mängu mänginud lapse ümber kogunesid, peadpööramata ekraani silmitsedes. Peategelane oli nüüdseks oma ohvrit juba pea minut aega tagunud ning see lamas elutult vereloigus. Osad, väiksemad lapsed hüüatasid: „Appikeneee, veri!“, suuremad ei lasknud end asjast eriti häirida ja mäng jätkus. Oma ohvrit peksnud nahktagis mees tõusis, kloppis püksipõlved puhtaks ja jooksis edasi, närviliselt uut ohvrit otsides.

Vabanesin „tardumusest“ ja seadsin sammud mängutoa administraatori laua poole, palvega absurdne ning kindlapeale mitte 6-8aastastele mõeldud mäng kinni panna. Administraator võis olla nii alla 25-aasta vanune, ja võis aimata, et endal tal veel lapsi ei ole. Ta jalutas rahulikult mängu juurde ja sulges selle, ent seda saatis imestav pilk ning remark: „Huvitav, enamasti nad tahavad seda väga mängida! GTA — nii oli tolle retsidiivse olemusega mängu nimi — on muide praegu väga populaarne!“. Vahtisin teda omakorda, küsimärgid silmis, ja tulin tulema. Mõned pettunud lapsehääled jäid mulle järele hüüdma — „äh, miks te kinni panite selle? See on täiega lahe ju!?“ Ent muutunud olukorraga lepiti pikkamööda ja peagi kostis ruumist taas kilkeid ja põnevil kommentaare. Kõik jätkus ja peaegi kutsus peo perenaine lapsed tordile.

Olin juhtunust üsna šokeeritud, ja pidasin plaani see teema veidi laiemalt üles võtta. Ent uued tegemised tulid peale ning GTA ja ekraanilt nähtu ununes mõneks ajaks.

Et minu poeg oli äsja astunud esimesse klassi ja käisin teda ikka hommikuti kooli saatmas, kuulsin tahtmatult aegajalt laste omavahelisi arutelusid. Muu jutuvada seas jäi kõrvu taas märksõna GTA. Teritasin kõrvu — oli tajutav, et tegu on vinge ja populaarse mänguga, mida iga endastlugupidav koolijüts endale ihaldab. „Sul on see kõige uuem, GTA-5 või?“, kostus veel järele, kui garderoobist pojaga hüvasti jättes lahkusin.

Mõnda aega hiljem kuulsin GTA-d kiitvat ka bussis sõitnud lapsi, nii 11-12 aasta vanuseid.

Paar päeva tagasi sattusin lugema e-kooli kasutajana oma poja kooli lastevanemate foorumit, kus üks vanem kadunud sviitrite ja tossude kuulutuste vahel GTA-teema tõstatanud oli.

„Kas olete sellest GTA-st midagi kuulnud?“, küsis murelik lapsevanem, kelle laps oli palunud vanemail see mäng osta väitega, et see pidavat juba peaaegu et kõigil koolikaaslastel olemas olema. Enamvähem nii, et tema üks väheseid, kel seda veel ei ole.

„Sellele mängule on pandud Euroopas vanusepiiranguks 17 aastat,“ oli keegi teine, teadlikum vanem üleskutsele vastanud. Lugesin edasi. „Sellel mängul on mitmeid versioone ning seda saab mängida nii veebipõhiselt kui ka mängukonsoolides, näiteks Xbox või PlayStation,“ kirjutas kolmas. Jätkasin lugemist. „Meil oli see kodus teemaks jõulude eel ja uurisin siis täpsemalt, mida see mäng endast kujutab,“ oli öelnud neljas, kelle sõnul saab laste seas hetkel populaarseimas arvutimängus GTA5 meessoost mängijad naist vägistada ja ta pärast läbi peksta. „Küsisin siit ja sealt ja selgus, et nii ongi. Selles mängus on kõik peategelased kriminaalse taustaga, ei ole positiivset tegelast ega hea-võidab-kurja võimalust, küll aga vägivalda, seksi, narkootikume,“ jätkab too neljas lapsevanem. „Loomulikult me seda mängu ei ostnud. Aga kripeldama jäi mõte, kui paljud vanemad enne mängu ostmist selle sisusse süvenevad ja selle vaatamata vanusepiirangule ka oma lapsele ostavad,“ oli ta lisanud.

Tänaseks on GTA levimas kulutulena üle kogu Eestimaa ning jääb üle loota, et terve mõistus siiski võidab. Et enne kui väikesele, veel väljakujunemata inimesele arvutimänge soetama minnakse, enne veidi ka kodust tööd tehakse ja välja selgitatakse, millega tegu.

Veel paneb mind mõtlena, et üks asi on piirangu seadmine vanuseni 17+, kuid et missugune ajuehitus peab olema inimesel, kes ülepea mõtleb välja mängu, kus saab kedagi vägistada?

Varjatud, kuid hiljem ka varjamata agressiivsus ühiskonnas ilmutab end viisil või teisel, olgu selle sisendid millised tahes — kas mõne tahumatu psüühikaga õpetaja poolt lapsele sisendatud kompleksid varases koolieas või taoliste GTA-tüüpi mängude kriitikata tolerants. Hilisemad väljundid võivad samuti varieeruda — süütust narrimisest koolikiusamisteni, kuid hiljem — miks mitte — ka koolitulistamisteni välja.