Lapsed, kes ennast ei pinguta, suunavad oma energia vanematega võitlusesse ja vabanduste otsimisse, et miks üks või teine asi tehtud ei saa. Koolis näevad nad vaeva, et kodutöödest kõrvale hiilida ja tunnis kuulamise asemel asendustegevust otsida ning õpetajatele vastu hakata. Nad annavad kas sõnade või oma tegudega märku: „Mind ei huvita!”

Mis tegelikult peitub väljendi „mind ei huvita” taga?

Nagu öeldud, näeb laps kurja vaeva, et sulle oma motivatsioonipuudust üles näidata. Ta võitleb sinuga igal rindel, olgu asi seda väärt või mitte, ning tema suust kuuled peamiselt selliseid väljendeid nagu „Ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha, ma ei jaksa, ma ei viitsi, mul on suva, mind ei huvita.” Samuti kuuled kodus kohutavalt palju virisemist ja tajud vastuseisu igal sammul.

„Mind ei huvita” on varateismeliste jaoks otsekui salarelv — sellega võtavad nad endalt justkui pinge maha, distantseerivad end ebameeldivast või ebamugavast situatsioonist või kohustusest ning tunnevad, et selle välja öelnuna on nad justkui olukorra peremehed. See rahustab neid ja võtab vastutust vähemaks. Miks sa oma kodutöid ära ei teinud? „Mind ei huvita!” Kas sa kardad või sa ei oska? „Mind ei huvita!“ — selle väljendiga saab kõik justkui välja vabandada ja ära kaotada.

Kurb tõsiasi on see, et sa ei saa panna oma last huvi tundma asjade vastu, mille vastu tal tõesti igasugune entusiasm puudub. Kuid mida sa saad teha, on tekitada temas vähemalt kohusetunne ja arusaam, et meeldib või mitte, mõned asjad lihtsalt tuleb ära teha.

Mida saad sina lapsevanemana teha?

1. Mis sinu lapsele meeldib? Uuri välja need asjad ja tegevused, millega sa saaksid last premeerida. Tema käest küsida ei ole mõtet, sest ta ei ütle sulle nagunii midagi peale „vahet pole”. Jälgi tema käitumist ja seda, mille peale tal silm särama läheb. Kas ta vaatab telerist mingeid kindlaid sarju? Mängib konsoolimänge? Jutustab arvutis või telefonis sõpradega? Tahab õues rattaga sõita, jalgpalli mängida, kinos käia, süüa teha? Tee endale nimekiri asjadest, mis su lapsele elu sisse toovad, et neid asju vajadusel preemiana kasutada.

2. Tee tema toas suurpuhastus. Lastel, kes näevad vaeva ainult minimaalselt, ei peaks tuba head-paremat täis olema. Kindlasti tuleks sealt eemaldada telekas, konsoolid koos mängudega ja arvuti, et ta ei saaks neid asendustegevusena kasutada, ning õppimise ajal peaks ka tema nutitelefon elutoa laual olema.

Siinkohal tuleks rõhutada, et tuleb vahet teha motivatsioonipuudusel ja tõsisel depressioonil. Kui su laps sulgubki päevadeks oma tuppa, kuigi tal seal suurt midagi teha ei ole ning sul ei õnnestu ka kõikide kavalate nippide abil koolis käima, õppima ja koristama sundida, tuleks sul (kooli)psühholoogi poole pöörduda, sest sel juhul on tegemist juba tõsisema probleemiga.

3. Ta peab oma privileegid välja teenima. Lapsed kaotavad motivatsiooni ja huvi mõnikord ainult seetõttu, et kõik tuleb neile liiga lihtsalt kätte. Sinu asi on see nüüd ümber pöörata ja hoolitseda selle eest, et kui ta tahab midagi head või meeldivat, peab ta selle heaks vaeva nägema. Soovib GTA’d mängida? Aga palun, kohe, kui koolitööd on tehtud. Tahab sõpradega õue? Miks mitte, kui tuba on korras. Arvutiaega? Muidugi, kui kohustusliku kirjanduse raamat on läbi loetud. Laps peaks iga päev pingutama selle nimel, et saada, mida ta tahab.

4. Räägi lapsega tema plaanidest, soovidest ja tulevikust. Kui teie suhtes on parasjagu hästi läbi saamise periood, püüa lapsega tema tulevikust vestelda ja uurida, mis plaanid tal on. Kelleks ta tahab saada, kuidas ta oma plaane tahaks teostada. Küsi näiteks, millist autot ta endale tulevikus tahaks. Kas talle meeldivad BMW’d või hoopis Audid? Siis saad järgmise tüli ajal talle meelde tuletada, et kodutööde tegemata jätmine ei vii teda kuidagi oma unistuste autole lähemale.

Teismelistega töötab see väga hästi, kuid sa peaksid selliseid vestlusi regulaarselt pidama juba algkoolilastega, et nad sellega ära harjuks ja sind hiljem üllatusest suurte silmadega ei vaataks, kui sa äkki täitsa suvalisel hetkel nende vastu huvi tundma hakkad. Teismelistega tuleb rääkida käegakatsutavatest ja reaalsetest asjadest nagu oma korter, karjäär, ülikoolivalik, sest need on teemad, mida nad mõistavad ja millest tegelikult hoolivad, kuigi nad muidugi püüavad kõigest hingest oma huvi mitte välja näidata. Kui laps on ennast sulle avanud ja tuleb vestlusega kaasa, ei tohiks sa mingil juhul hakata talle loengut pidama või tema soove ja unistusi maha tegema, vaid suunama teda küsimustega veelgi laiemalt arutlema. Vestlus peaks jõudma loogilise arutelu käigus selleni, et ta ka ise taipab, et koduste ülesannete tegemata jätmine ning koolist puudumine ei aita tal kohe mitte kuidagi oma unistustele lähemale jõuda.

6. Ära karju, palu või anu. Karjumisega näitad sa lapsele ainult seda, et võim on tegelikult tema käes, sest sa kaotasid enesekontrolli. See on vesi tema veskile, sest ta teab, et sul ei ole enam lahendusi, mida välja pakkuda ja sa ei tea, mida peaksid edasi tegema. Lastega, kes ei näe pingutamiseks vajadust, tuleb olla väga rahulik ja konkreetne. Ta peab oma kohustused täitma ja sellega on jutt lõppenud.

7. Rõhuta, et see, mida ta teeb ja kuidas ta käitub, mõjutab ka sind. Lapsed peavad mõistma, et nende tegudel ja sõnadel on mõju ja tagajärg ning kõige valusamalt mõjutavad nad just vanemaid. Tuleta talle meelde: „Minu jaoks on oluline, et sa saaksid koolis hakkama. Ma hoolin sinust ja ma tahan, et sul läheks tulevikus hästi.”

Küll aga ei tähenda see seda, et tema tegematajätmisi peaksid sa isiklikult võtma. Lapse halb käitumine või kehvad hinded ei ole tavaliselt otsene kättemaks sulle, vaid tema kohmakas viis stressiga toime tulla. Kui sa meenutad talle, et tema teod ei mõjuta ainult teda ennast, võib ta end heade suhete säilimise nimel pingutama sundida. Kui ta seda ei tee, pole sul põhjust solvuda (kuigi seda on väga raske mitte teha), sest ta on siiski iseseisev persoon ja tema teod ja tegemata jätmised on siiski tema enda valikud ning sinul on sõnaõigus ainult osaliselt.

8. Ära tee oma lapse eest kõike ära. Õpitud abitus on üks põhjus, miks lapsed pingutada ei viitsi. Nad teavad väga hästi, et kui nemad hakkama ei saa, tuleb keegi, kes nende eest asjad korda ajab — milleks siis üldse vaeva näha?! Liigagi tihti õpetavad abitust just vanemad ise, kes on kas liiga kannatamatud, et lasta lastel ise õppida või elavad kindlas veendumuses, et laps ei saa enne ise millegagi hakkama, kui ta 18 täis on ning seetõttu teevad ise nende eest kõik ära. Lastele ei jäeta mingit õigust otsustada ega ise oma valikuid teha, nende eest on kõik ära planeeritud ja valmis mõeldud, sokipaargi hommikul kinga sisse valmis seatud.

Tuletame meelde, et koolilaps peab end ise riidesse panema, kooliasjad valmis sättima, hommikusöögi külmkapist üles leidma ja mis kõige tähtsam — oma kodused ülesanded ise ära lahendama. Loomulikult võid ja peadki talle abi pakkuma, kui ta küsib, kuid see ei tähenda, et peaksid matemaatikaülesanded ise ära lahendama või kohustusliku kirjanduse raamatu tema eest läbi lugema. Kui võtad temalt võimaluse valikuid teha, otsustada ja vastutada, võtad ka võimaluse iseseisvaks saada.

9. Tunnusta, aga ära üle kiida. Kõige paremad eeskujud laste jaoks on sporditreenerid, kes suudavad neid innustada ja tunnustada nii, et lastel nina liiga püsti ei lähe ja nad tahavad veelgi rohkem pingutada ja paremaks saada, kuid tunnevad siiski, et nad on tublid olnud. Hea treener ei rõhuta lapsele, et ta on maailma parim ja osavaim, vaid julgustab edasi arenema: „Hästi, Markus! Seekord oli tehnika juba peaaegu paigas, järgmine kord jälgi veel käte asendit, eks!” Ka vanemad peaksid rohkem seda tehnikat kasutama ja kiitma pigem lapse tegusid ja arengut kui last ennast, pidades meeles, et kiitust väärib ta tõepoolest ainult siis, kui ta on pingutanud ja vaeva näinud. Laitmise puhul on veel olulisem alati meeles pidada — mitte laps ei ole halb, vaid lapse tegu.

10. Sea tähtajad paika. Lapsel peab olema kindel päevakava ja kindel teadmine, mis ajaks peavad tal kohustused täidetud olema. Kui ta jõuab kella kolmeks koju, olgu kodutööd kuueks tehtud ja pärast seda on tal vaba voli teha mida ta soovib. Kui tuba saab tunni aja jooksul koristatud, nõud pestud, prügi välja viidud vms, saab ta laupäeval sõbraga kinno minna. Ajaline piirang on konkreetne ja arusaadav ning lapsel ei tekigi soovi edasi lükata või venitada. Muidugi kehtib see ainult siis, kui sa ka ise oma seatud piiridest kinni pead. Andes talle järele ja võimaldades kõike, mida ta soovib, ka siis, kui ta ajapiirangust üle läheb või meelega venitab, kaevad ise endale auku.

Kokkuvõtteks. Kui sul on kodus laps, kes ei pinguta ega näe vaeva, pea meeles, et ta mängib sinuga võimumängu. Ta on motiveeritud tegema vähem või üldse mitte midagi, sest ta teab, et mida vähem ta teeb, seda vähem temalt oodatakse. Ära lase oma ootusi alla, ära anna talle järele ja õpeta eelpooltoodud meetodeid kasutades, et oma kohustused tuleb ära täita ka siis, kui ta ei viitsi, ei taha, ei oska või kardab.