Mis saab siis, kui kalduvus näpata jätkub ka kooliajal? Siis, kui laps on juba võimeline oma tegudest aru andma ning peab oskama nende eest ka vastutada?

Kõhnuke 9aastane poiss katsub teda küsitlevale politseinikule selgeks teha, et ta ei varastanud. Ta lihtsalt vaadanud poes väikest mudelautot, pannud selle korraks poekorvi. Siis vaadanud oma rahakotti — raha ei olnud. Siis võtnud ta auto peo peale, vaadanud seda veel kord, surunud pihu kinni ja pistnud taskusse. Kui käe taskust välja võtnud, autot seal enam polnud. “Mina varastada ei tahtnud!” kinnitab poiss.

Mis see on — kas süüdimatuse sündroom? Võimalik, et varastamine on sagenenud sellepärast, et vanemad ja lapsed veedavad üha rohkem aega kauplustes. Suured kaubamajad ja -hallid teevad kõik selleks, et meelitada inimesi sinna meelt lahutama. Lapsed tunnevad ennast poes juba üleliia koduselt. Sageli astub kamp lapsi teel koolist koju suurde poodi sisse, jalutab riiulite vahel ja ajab pingi peal juttu. Ühel hetkel hakkab neil igav ja mõeldaksegi, et mis oleks, kui prooviks… Ja saadakse hakkama teoga, mida üksi ja omaette poleks keegi neist ette võtnud.

Hasart ja seiklus

Kui vanasti võisid maapoisid hämaratel augustiöödel naabritädi juurde õunaraksu minna ning niimoodi oma põnevusvajadust rahuldada, siis nüüd minnakse kauplusse adrenaliiniannust saama. Kui naabritädile vahele jäädi, tuli küll suur pahandus, kuid sinnapaika see asi jäi. Nüüd aga, Selverisse või Prismasse “õunaraksu” minnes ja seal turvamehele vahele jäädes, tuleb tõeline jama. Asjasse sekkub politsei, vanemad peavad trahvi maksma — piinlikkust kui palju!

“Seda võib ka põnevusnäppamiseks nimetada,” kommenteerib Wismari Haigla psühhiaater-psühhoterapeut Piret Visnapuu. “Varateismelistele on kamp hästi tähtis. Tahetakse iga hinna eest kaaslaste heakskiitu teenida. Püütakse “osta” endale teiste sõprust — kas julgusega varastada või esemetega, mida mõeldakse kambakaaslastele kinkida.” Kui probleemi pisut enam süveneda, tuleb välja, et taoliste väärtegude taga on sageli suhtlemishäired lapse perekonnas.

Mis see perekond siia puutub? Oletame aga, et lapse suhted isa ja emaga on lähedased. Ta tunneb, et kuulub kuhugi. Isegi siis, kui kamp ta miskipärast enda keskelt ära tõukab, on tal tugev tagala. Lapsel on julgust pahateost keelduda. Ta arutab oma konflikte vanematega. Ta ei arva, et peaks eakaaslaste soosingut ebaväärikal moel saavutama. Kõige olulisem varastamise ennetamine ongi see, et laps kuulatakse ära — ilma hurjutamata ja tagajärgedega ähvardamata. Kuulatakse, mõistetakse ja antakse nõu.

Seda enam, et tavaliselt jääb taoline julgusproov — vaatame, kas jään vahele või ei — siiski ühekordseks ning hiljem tunneb teismeline selle pärast häbi.

Kaksikmoraal

Politseisse sattusid kaks 11aastast tüdrukut, kes varastasid oma sõbranna kodust. Kui sõbranna ema asja suure kella külge pani, ei tahtnud tüdrukute vanemad lapsukeste süüst kuuldagi. Üks pool süüdistas kõiges kambakaaslast ja väitis, et kui nende tütar midagi tegigi, siis ainult teise õhutusel. Teise tüdruku vanemad keeldusid kategooriliselt oma lapsest sellist pahategu uskumast. Keeldusid… kuni tüdrukud ujulast varastamisega vahele jäid.

Tegelikult muutubki probleem tõsiseks siis, kui ühekordsele, justkui poolkogemata toimunud näppamisele järgneb veel teine ja kolmaski. Sel juhul on tegu juba kuritahtliku varastamisega.

Nii politseiametnike kui psühholoogide meelest on pikanäpumeeste tagalaks sageli kaksikmoraaliga perekond.

Foto: Unsplash

Pere valskus ja võltsmoraal võivad avalduda mitmeti

o Näiteks selles, et vanemad ei tunnista mingil juhul avalikult, et nende laps on süüdi. Aga kodus kinnise ukse taga nüpeldavad ta armutult läbi.

o Või selles, et kuigi peres räägitakse, et varastamine on lubamatu, näppavad isa ja ema ise töö juurest. Ema tassib koju kontoritarbeid, isa vehib ehitusobjektilt sisse vannitoaplaate.

o Või selles, et 10aastase tütre (üsna eakohasele) soovile osta odav roosa küünelakk, vastab isa: “Meil pole raha sinu rumaluste peale raisata.” Samas läheb ta joonelt kioskisse ja ostab endale paki suitsu.

o Või selles, kui ema arutab kodus kõva häälega, kuidas lahus elavalt isalt raha välja pressida. Järgmisel päeval külastab poeg isa — ja peab talle ilmsüütute silmadega otsa vaatama.

Piret Visnapuu teab tüdrukut, kes varastas külla tulnud tädi käekotist raha. Kui siis pere psühhoterapeudi poole pöördus ja ausalt vestlema hakati, tuli välja, et ema võtab kogu aeg isa kotist raha. Sest isa muidu ei anna.

“Lapsed näevad ja märkavad kõike,” ütleb psühhiaater.

Armastuse asendaja

Piret Visnapuu: “Ega lapsed enamasti muud ei varastagi kui armastust. Lapsel on puudu sellest tundest, et talle antakse, mis talle kuulub. Olgu selleks siis vanemate tähelepanu, kiitus ja tugi või nende aeg. Kui küsides ei anta, peab näppama.”

Psühhiaatri sõnul tuleb ette, et lapsed pistavad klassikaaslase kodus taskusse mõne väikse nipsasja. Kui pärast asja uurima hakata, tuleb välja, et lapse meelest on selle klassikaaslase kodus alati nii tore ja turvaline. Palju parem kui oma kodus, kus vanemad pidevalt kraaklevad või on ema pärast lahutust masendusse langenud.

“Laps näppab endale justkui suveniiri. Mis on sisuliselt seesama, mida meie teeme, kui mõnel reisil viibime. Näiteks läheme Rooma Colosseumi ega saa sealt kuidagi ära tuldud, ilma et keelatud iidset kivitükki tasku ei pistaks. Või ostame postkaardi või mõne muu tarbetu pisiasja, mis peaks soojendama südant.”

Politseiinspektor Virve Mill tunnistab, et korduvalt on ette tulnud vargusi, mis on toime pandud vanemate tähelepanu võitmiseks. Lihtsalt ainsad hetked, mil töised ema ja isa lapsele tähelepanu pööravad, on siis, kui tollel on pahandusi.

On ka juhuseid, kus laps on näpanud emale kingituse — kas sünnipäevaks, jõuludeks või emadepäevaks. Ja kujutage siis ette seda üllatust, kui ema oma tähtpäeva puhul saab “kingituseks” kutse politseisse või alaealiste asjade komisjoni.

Kohtu poolt alaealiste asjade komisjoni saadetud 15aastane poiss istub üleolevalt toolil. Ta on jõukast perekonnast, kus ühegi trendividina ostmine pole probleem. Ometi varastas poiss hiljuti poest arvutimängu. “Miks sa seda tegid?” küsib komisjoni esimees temalt. “Mul ei olnud tol päeval taskuraha kaasas ja ma lihtsalt p i d i n selle mängu saama. Aga mis siis on?! Ma võin selle raha ju ära ka maksta!”

“Raske on kohaneda, kui peres jääb ema või isa tööta ja pere majanduslik olukord halveneb järsult. Täpselt sama raske on perel kohaneda siis, kui sissetulek äkki mitmekordselt suureneb,” püüab psühhiaater Piret Visnapuu antud vargusloo motiividesse selgust tuua. “Tekib petlik tunne, justkui võiks kogu maailma ära osta või kinni maksta. Piirid kaovad. Ka laps hakkab tundma, et talle on kõik lubatud.”

Seda enam, et tihtipeale asendavad raha või esemed taolises peres armastust ja koosolemist. “Mul pole aega sinuga nädalavahetust veeta,” ütleb isa pojale, “aga ma ostan sulle uue DVD-mängija. Vaata filme ja ära sega mind.” Laps harjub asjade kaudu looma endale illusiooni, et kõik on korras.

Pärast pahategu

Mida aga hakata peale siis, kui vargus on toimunud ja laps vahele jäänud? Loomulikult on see ema või isa jaoks šokk. Ometi pole pedagoogiliselt õige oma tunnetele voli anda ja valjuhäälselt hurjutama hakata.

“Kohe, kui on esimene taoline juhtum, tuleb probleemiga tegelda,” soovitab psühhiaater. “Mingil juhul pole mõtet karistada või lõputult sõnu peale lugeda. Iga laps teab, et varastamine on halb. Pärast seda tegu tunneb ta ennast nagunii kohutavalt. Süükoorma kandmise mõõt on igaühel üks ning kui see koorem liiga suureks kasvab, paneb laps kõrvad kinni — rohkem ei jaksa ta süüdi olla.”

Kui vanemad oma lapsega rahulikult räägitud ei saa — suhted on juba sedavõrd sassis ja haprad -, aitab spetsialisti (psühholoogi või psühhiaatri) juurde minek.

Lapsel tuleb soovitada varastatud asi tagasi viia ja vabandust paluda. Kui laps ise sellega toime ei tule — kardab ja häbeneb -, võiks vanem temaga kaasa minna. “Põhiline on see, et laps saaks aru: ise tegi, ise vastutab.”

Piret Visnapuu sõnul on eseme tagasiviimist mõtet nõuda vaid juhul, kui laps s u u d a b seda teha. Vägisi sundida pole mõtet. Last alandades ja tema vastu vaenulikkust üles näidates võib sellel olla hoopis negatiivne mõju. “Näppajale tuleks selgitada, et kui sa varastatud eseme tagasi viid ja oma süüd kahetsed, on asi lõpetatud ning sa saad oma eluga rahulikult edasi minna. Rohkem me sellest ei räägi, kui sina rohkem võõraid asju ei võta.”

Kõige arutumalt toimivad need vanemad, kes pärast ühekordset näppamist veel aastaid süütegu meelde tuletavad, närivad ja ähvardavad. Parem püüda ennast, peresuhteid ja kodus valitsevat mõtteviisi luubi alla võtta. Järsku komistas laps meie enda pandud kivi otsa? Ehk saab asja parandada?

Riiklikud mõjutusvahendid

• Alla 14aastaste süütegu arutatakse alaealiste asjade komisjonis, kuhu laps läheb koos vanematega.

• Kui laps on üle 14aastane, koostatakse esimese varguse puhul väärteoprotokoll ja määratakse rahatrahv. Kust trahviraha tuleb, sõltub perekonnast: kas võtavad vanemad selle lapse taskurahast maha või käib laps koolivaheajal tööl ja maksab selle oma palgast kinni.

• Üle 14aastase lapse teise või enama vargusjuhtumi korral algatatakse tema suhtes kriminaalasi. Enamasti määrab kohus tingimisi karistuse. Lapsega hakkab tegelema kriminaalhooldaja.