Laps vahetas kooli juba pärast esimest klassi, sest õpetaja keeldus teda õpetamast

Järgnev lugu pole kellelegi näpuga näitamiseks. Pigem peelgeldab see olukorda, mis on tuttav paljudele peredele ja õpetajatele.

Marit on kahe poja ja tütre ema, kes nõustus ajakirjale rääkima oma pere loo.

Pere esiklaps Jürgen vahetas pärast 1. klassi kooli. Mis selle põhjuseks oli?

Üldine põhjus oli lapse toimetuleku­raskus. Sellele otsusele eelnes rida sündmusi.

Jürgen on meie esiklaps ja me muretsesime tema pärast juba enne kooli. Tundus, et ta ei ole kooliküps: tahab väga mängida, tähelepanu hajub kergesti ja õppimise vastu pole huvi. Taotlesime koolipikendust.

Kui Jürgen aasta hiljem 1. klassi läks, oli mu meeleseisund endiselt murelik. Tagantjärele mõtlen, et tõenäoliselt ma programmeerisin valesti – nii iseennast, last kui ka õpetajat. Esimesel arenguvestlusel ütles klassi­juhataja, et temale andis kooli direktor vihje, et klassi tuleb autistlik laps. Õpetaja, kes on eripedagoogikat õppinud, imestas juba esimesel koolipäeval, kui väidetavalt autistlik laps talle naeratades silma vaatas ja lille ulatas.

Paraku kukkus välja nagu telefoni­mängus.

“Me taotlesime koolipikendust, sest Jürgen polnud kooliküps ja lisaks on tal mõned eripärad,” ütlesin mina direktorile, kui läksin Jürgenit kooli nimekirja panema.
“Millised eripärad?” küsis direktor.
Mina ütlesin, et noh, on sellised autist­likud jooned. Et õpetaja võiks nendega arvestada.
“Millised need on?”
“Jürgeni tähelepanu väsib ja on kergesti häiritav. Tal on raskusi ühelt ülesandelt või tegevuselt teisele lülitumisega,” seletasin mina. “Tal läheb ladusamalt, kui talle enne teada anda, millises järjekorras ja mis tegevused tulevad.”

Et ma nimetasin autistlikke jooni, oli minupoolne ülepingutus. Sõnad autism ja häire lehvitasid tiibu ning tegid lapsele karuteene...