Lapsevanem Oskar Lesment: kanepireformiga päästame noored diilerite käest
Ütlete, et te ei propageeri kanepit, miks te sel teemal siis nii tuliselt sõna ikkagi võtate?
Kindasti mitte, propageerimist ei ole vaja, kui kanepit juba tarvitatakse ohtralt keelule vaatamata. Me ei seisa täna sellise küsimuse ees, et kas me lubame kanepi ja siis ta äkki tekib meie ühiskonda. Kanep on meie ühiskonnas juba ammu olemas, on ainult küsimus, kas see käive, mis kanepi käitlusest tuleb, läheb nüüd kuskile konstruktiivsesse kohta või nuumab kriminaale, kes müüvad kõiki narkootikume meie lastele. Meil on kriis käes — umbes veerand alaealistest on kanepit proovinud. Meedias on läbi käinud artiklid, et meie noored proovivad kõike ja palju. Kuidas nad saavad ligipääsu, ongi nende inimeste kaudu, kes müüvad neile algul kanepit ja edasi juba muud. Meil ühiskonna liikmetena ja lapsevanematena on kohustus seda tõkestada. Nendes riikides, kus on kanepiturg seaduslikult reguleeritud, kus täiskasvanud inimesi ei karistata probleemivaba tarvitamise eest, seal on alaealiste kanepitarvitamine langenud. Kõige lihtsam põhjus: kehtib vanusepiirang ja kanepipoodides küsitakse dokumenti. Nii nagu meil täna poes alkoholi ostes küsitakse dokumenti, mis tegelikult hoiab alaealiste puhul alkoholi tarvitamist kõvasti ära. Kanepiga on meil täna nii, et tuleb lihtsalt helistada ja siis „see onu” toob ja müüb sulle vanusele vaatamata kõike, peaasi et sul 20 eurot on. Müüdava kanepi kvaliteeti pole keegi kontrollinud.
Ka mina sain kanepit osta, kui ma olin 14 ja ma ei ole selle üle uhke, ent mitte midagi ei ole ühiskonnas muutunud. Mul on tänaseks kolm last ja minule ei sobi, et selline asi võiks nüüd toimuda minu lastega.
Olete tegelenud mitu aastat Eesti anonüümsete kanepitarvitajate blogiga, kuidas ja miks see sündis?
Ma kaardistan Eesti illegaalset kanepiturgu ja selle sünnilugu on hästi lihtne. Ma ise proovisin kanepit 14-aastasena. Meedias olid tollal kanepi kahjulikkuse kohta artiklid ja ma näen neid artikleid samamoodi täna. Mis on vahepeal muutunud? Meil ei ole mitte mingisuguseid andmeid, mis väidaksid, et meie narkopoliitika või kanepipoliitika midagi head teeks või midagi saavutanud on. Ma mõtlesin, et vaataks siis ise, mis sellel maastikul toimub. Panin internetti üles algul ühe, siis teise küsimustiku. Küsimustikele on kokku vastanud üle 4000 inimese. Seda saab lehel ka praegu teha.
Mis on küsitluste eesmärk?
Kaasata täiesti tavalisi kanepitarvitajaid, keda on Eestis palju ja kes kunagi endast mitte midagi ei saa rääkida. Neid kujutatakse ju ette süstivate narkomaanide, allakäinud inimestena. Ma sooviksin teada, kas see vastab tõele või ei.
Ma annan neile hääle. Küsisin neilt lihtsaid statistilisi andmeid: vanus, millal alustasid tarvitamist, kui palju sa ühes kuus tarvitad ₋ et hinnata illegaalse kanepituru suurust ja dünaamikat. Viimane ja tähtsaim küsimus on kommenteerimise lahter ₋ see on koht, kus inimene saab endast turvaliselt rääkida, miks ta seda teeb, kes ta on, millised muutused on tema elus selle läbi olnud, mis ta arvab seadusandlusest. Neid inimesi, kes on kanepit tarvitanud, on palju, usun, et kuskil 10% tööga hõivatud elanikkonnast. See tähendab, et kui Coca-Cola Plazas on saal pilgeni täis, siis seal on kuskil 30 inimest, kes jagavad ühist saladust, aga nad ei räägi kunagi üksteisega. Mingil määral on see blogi platvormiks, mis annab neile võimaluse avaldada oma arvamust nii, et nad ennast ei kompromiteeri ja midagi halba sellest ei tule.
Tuleb välja, et kõige noorem kanepitarvitaja on olnud 6-aastane!?
Just, ma ka kohtusin selle isikuga, kes proovis kanepit esimest korda kuueselt. Üldiselt olen märganud, et inimesed, kes on tänaseks 20-25 aastat vanad, proovisid varem kui mina omal ajal. Proovimisvanuse langemist kinnitab ka küsimustike statistika.
Paratamatult tekib küsimus, kas temaga oli kõik korras?
Jah, ta on täiesti normaalne inimene, praegu 22-23-aastane. Tegelikult kohtusin kahe noorega, kellega rääkisime muud juttu ja ma ütlesin neile, et ma kaardistan illegaalset kanepiturgu ja “kujutage ette, mul on kõige noorem proovija 8-aastane.” Nad vaatasid paar pikka sekundit teineteise poole ja ütlesid siis, et neil oli juba esimeseks klassiks proovitud. Hiljem tulid neilt ka ankeedivastused.
Kas kardate, et teid mõistetakse valesti, jääte milleski süüdi?
Tegelikult ma kardan väga palju, sellise teemaga käib hirm paratamatult kaasas. See on põhiline probleem, miks me ei suuda seda teemat mõistuspäraselt lahendada. Need inimesed, kellel on midagi mõistlikku öelda või kes kanepit täiskasvanult ja probleemivabalt tarvitavad — nad ei räägi endast, sest nad kardavad, et neid võidakse risti lüüa. Vaadake „Reporteri” hiljutist kanepiteemalist kajastust, nad illustreerisid seda mingisuguste süstalde ja süstivate narkomaanidega. Kes sündsatest inimestest tahaks ennast sellega seostada?
Seepärast ongi minu uuring täiesti anonüümne. Panin küsimustikud üles ja nägin, kes on need sildistatud kanepitarvitajad. Vastanud on inimesi kõigist eluvaldkondadest, kellel on eluga kõik hästi ja korras. Nende seas on muide ka ajakirjanikke. Ajapikku sain oma hirmust üle.
Paljud lapsevanemad on selle teema pärast mures, nad ei tea, mida lapsele kanepi kohta rääkida.
Lapsele peab rääkima tõtt. Kui lapsele rääkida, et kanep on ainult halb ja viib vältimatult süstlani, siis laps ei võta seda tõsiselt. Laps läheb, kontrollib, guugeldab ja leiab kasvõi ametlikest eestikeelsetest allikatest, et enamus inimesi, kes kanepit proovivad, ei proovi ega tarvita teisi uimasteid või laps saab mõnelt eakaaslaselt teada, et too on kanepit proovinud ja ei süstigi ennast nüüd. Kui selline asi ilmneb, siis on vanema autoriteet läinud, laps saab aru, et vanem valetas ning saab tõuke omaalgatuslikuks “uurimiseks.”. Tuleks rääkida, et kanep on taim, mis on alaealistele ohtlik, ent täiskasvanutele mõistliku tarvitamise puhul võrdlemisi ohutu. Tuleb rääkida, et kõigi inimeste kehades olev endokannabinoidsüsteem osaliselt vastutab alaealise arengu eest teatud ajani, ning selgitada, et juhul, kui laps sellesse süsteemi ise midagi juurde segab, võib tema areng kannatada. Selline käsitlus selgitab, miks täiskasvanud kanepit tarvitavad, miks muud riigid seda seadustavad ja kuidas saab kanep alaealistele ohtlik olla. Nad saavad tõese info, miks nad peaksid kanepist kui levinud seltskonnadroogist, millega nad niikuinii kokku puutuvad, hoiduma. Kollijutte peaks vältima, tuleks anda tõest infot ja lasta neil teha omad ja pädevad järeldused, mis viivad kindla hoidumise otsuseni.
Mulle on kirjeldatud selliseid lugusid, et kooli tuleb politseitädi, kes piltlikult ütleb, et kui sa õhtul proovid kanepit, siis hommikul ärkad süstlaga veenis. Seda ei võeta tõsiselt. Laps otsustab, et tuleb ise asja uurida, ent kahjuks see uurimine toimub tavaliselt eksperimentaalselt — nii, et keegi vanematest kaaslastest pakub ja nad proovivad. Saavad kinnitust, et kollijutud on ülevõimendatud ja edasine on juba täielik loterii. Eesti koolilapsed tarvitavad väga palju erinevaid uimasteid. Võib-olla on põhjus osalt selles, et lastele mõeldud ennetusjutud on teinekord liiga lapsikud.
Te ise olete lapsevanem, kes alaealiselt kanepit proovis?
Jah, ja tean, milline oli olukord siis, võtsin kätte ja uurisin välja, et praeguseks pole olukord paranenud. Uurisin, millised on teiste riikide kogemused ja kuidas oli kanep enne keeldu reguleeritud, kanepi ajalugu. Andmed näitavad selgelt, et riikides, kus täiskasvanud võivad täna kanepit privaatselt tarvitada, on alaealistel väiksem võimalus seda tarvitada. Mulle ei sobi selline perspektiiv, et minu lapsed saavad kanepit alaealiselt ja tõenäoliselt nooremalt kui mina omal ajal. Ma ei usu, et selline perspektiiv ühelegi lapsevanemale sobib.
Oma laste kaitsmine on lapsevanema ja kodanikukohustus. Kui nad näevad, et on tarvis muutusi ellu viia selleks, et oma järglasi kaitsta, siis nad peavadki neid muutusi nõudma, sest see on nende kohustus. Muutuste nõudmine on ebameeldiv, hirmu tekitav, kurnav, keegi ei kiida selle eest, keegi ei maksa selle eest — aga see on vajalik. Kogu kanepiliikumise võiks kokku võtta lausega: lapsed paluvad oma vanemaid, et nad kaitseks oma lapselapsi. Oleks aeg vanematel oma lapsi kuulda võtta. Kes, kui mitte nemad, teavad kõige paremini, et keelud ei toimi?
Nii et kanepireformi on teie seisukohast vaja eelkõige selleks, et meie lapsed ja noored oleksid tulevikus kaitstud musta turu kanepi eest?
Üldse kõigi narkootikumide eest! Kanep on kõige levinum uimasti, ent see ei tähenda, et diiler müüks ainult kanepit. Kanep moodustab ~45% Euroopa uimastituru käibest, aga kui te vaatate uudiseid mõne kinnipeetud diileri kohta, siis reeglina leitakse tal ühest taskust kanep, teisest ecstasy, kolmandast amfetamiin jne. Seesama diiler ütleb ükspäev, et tal ei ole kanepit, proovi midagi muud, seesama diiler müüb muid narkootikume kanepist odavamalt. Kui te ei taha, et teie laps satuks sellise inimese küüsi, siis peab kanepi tooma eripoodi, kus ei müüda muid aineid ja kehtib vanusepiirang, ning lõpetama nende täiskasvanute mõttetu kiusamine, kelle tarvitamine ei ole probleemne. Diileritel jääb tööots ära, kriminaalid ei saa raha, politseiressurss vabaneks ja saaks keskenduda neile, kes uimasteid lastele müüvad, maksuraha saaks suunata uimastiennetusse või politseile nende töö tõhustamiseks. Mis peamine, täiskasvanute mõttetu kiusamise asemel saaks keskenduda alaealiste uimastitarvitamise probleemi lahendamisele, mitte põlistamisele.
Oskar Lesment on kolme lapse isa, aktivist ja EKRE liige. Antud loos esitab ta isiklikke ja erakonnast sõltumatuid seisukohti.
