See võib aga kaasa tuua mitmeid väljakutseid ja paraku ka konflikte suhtlustasandil, mis võivad viia omakorda sotsiaalsete probleemide, näiteks koolikiusamiseni. Kui läbisaamine klassi- või koolikaaslastega on probleemne, ei tunne õpilane end koolis hästi ega soovi sinna ka minna. Nii on turvalisel ja kiusamisvabal keskkonnal väga oluline roll lapse kooliga rahulolu kujundamisel.

Probleemi märkamata ja tunnistamata ei saa seda ka seljatada

Probleemiga silmitsi seismiseks ja selle seljatamiseks on esmalt vajalik see aga ära tunda. Inimestele loomuomases subjektiivsuses ei pruugigi see sugugi lihtne olla. Kas on tegu tögava naljaga või sobimatu solvanguga? Pahatahtmatu kontaktiga sportmängus või teadlikult füüsilise jõu kasutamisega? Kuidas ikkagi kiusamist ära tunda?

Kõige üldsõnalisemalt on koolikiusamine tahtlik, korduv, haiget tegev agressiivne käitumine. Erinevatest kiusamisliikidest (füüsiline, suuline ja suhetega seotud) esineb enim suulist kiusamist, näiteks narrimist või solvamist. Kaasaaegses koolis on lisandunud uued kiusamise liigid, nt küberkiusamine, rassist tulenev ja seksuaalvähemuste vastu suunatud kiusamine. Kiusamise tagajärjed on sügavad ja pikaajalised ning see mõjutab nii ohvrit, kiusajat kui ka kõrvalseisja rollis olijaid.

Ennetus algab maast madalast

Olenemata sellest, mis eas kiusamine avalduma peaks, algab selle ennetamine maast madalast. Alustama peaks lapsega usaldusliku suhte loomisest. Lapse toetamine ja tema tegemiste vastu huvi tundmine tagab selle, et ka raskel hetkel tuleb ta sinult abi küsima. Sealjuures jälgi, kuidas sa lapsega räägid ja millist tagasisidet talle tema käitumise osas annad.

Usaldusliku suhte loomisele ei aita kaasa lapse madal enesehinnang, mis tihti kujuneb kriitika ja hukkamõistu tagajärjel. Enesehinnangu toetamiseks kuula teda ja ära kiirusta hinnangute andmisega. Hoidu lapse halvustamisest ja liigsest kontrollimisest, kuna see tekitab lapses ebakindlust ja muudab ta abituks. Madala enesehinnanguga laps on haavatav ja võib hakata teisi kiusama selleks, et tunda ennast väärtuslikuna ning saavutada võimu ja kontrolli tunnet.

Kiusamise ennetuses on oluline roll ka lapse suhtlemisoskusel ja empaatiavõimel. Tema enesekindluse toetamiseks õpeta talle erinevates olukordades sotsiaalseid oskusi - nii seda, kuidas leida sõpru kui konfliktide rahumeelset lahendamist, kui neid peaks esinema. Arutage lapsega erinevate suhtlusolukordade üle ning selgita talle, miks üks või teine käitumisviis on õige või vale - ta ei pruugi põhjuseid teadagi. Julgusta last teisi aitama ja tunnusta teda, kui ta seda ise teeb.

Nagu juba eespool mainitud, aitab sallivust ja empaatiavõimet kujundada ka isiklik eeskuju - täiskasvanute käitumismall saadab lapsele signaali, mis on normaalsuseks. Täiskasvanutena ei pruugi me tähelegi panna, kuidas lapsed korjavad üles teatud kõnekujundeid või võtavad üle hoiakuid, mis avalduvad kodustes vestlustes oma kolleegidest või televisioonis nähtud inimestest rääkides.

Mida teha, kui laps kiusab?

Kui selgub, et laps kiusab teisi, püüa olukorda vaadata avatud pilguga. Säilita rahu ja tee koostööd õpetaja jt haridustöötajatega. Püüa ise juhtunus selgust saada ja aita lapsel mõista tema käitumise põhjuseid. Oluline on meeles pidada, et laps kiusab, sest vajab ka ise tuge. Põhjuseks võib olla soov saada tähelepanu, liialt madal või kõrge enesehinnang ja ka tõsiasi, et tal on lihtsalt igav ning pole millegagi aega sisustada.

Kiusamise taga varjatakse tihti oma madalat enesehinnangut, mis võib olla tingitud raskustest sõprade leidmisel või sõprussuhete hoidmisel. Sageli on kiusajat ennast kiusatud ning selle tagajärjel näeb ta seda omamoodi toimetuleku mehhanismina või õpitud probleemilahendusviisina. Kiusamine võib tuleneda ka karmist kodusest kasvatusest, mistõttu puudub kiusajal empaatiavõime ja süütunne. Võimalusel leppige kohe kokku selged piirid ja käitumisreeglid ning selgita lapsele veelkord, millised on teised, ennast ja teisi mitte kahjustavaid suhtlemis- ja eneseväljendusviisid.

Kuigi on tõsi, et konflikti tagajärjel on kahjustada saanud eeskätt kiusatava sisemaailm, tuleb samamoodi ja võrdväärselt pöörata tähelepanu ka kiusaja tunnetele. Aidake noorel segaste tunnetega toime tulla, et vältida kiusamise kordumist ja toetada nii-öelda tervenemise protsessi.

Kiusatav ei pruugi oma mure jagada

Kiusamise ohvriks langenud laps ja noor võib oma mure sootuks eitada, sest tema enesekindlus ja õiglustunne on saanud tugeva hoobi. Seetõttu tuleb ka kiusatava aitamiseks ennekõike tunda siirast huvi ja märgata. Lapsevanemana pööra tähelepanu sellele, kui laps käitub tavapärasest erinevalt, on endasse tõmbunud, nukker, agressiivne või üliemotsionaalne.

Räägi lapsega ja ära alahinda tema muret. Oluline on kuulata hinnanguid andmata. Olukorra naeruvääristamisest tuleb hoiduda, sest lapse jaoks senikogematu konfliktne olukord tunduda lootusetu. Keerukast seisust üle saamiseks võib esmalt lapsele õpetada ka rahunemisvõtteid ning seda, kuidas enda eest seista. Julgusta last kasutama lauseid, mida pingelises situatsioonis enesele sisimas korrata ja mida vastata ka kiusajale. Näiteks, „Ma saan hakkama", „Kõik saab korda" ja „Igaühel on õigus oma arvamusele".

Pöördu olukorra lahendamiseks kindlasti ka teiste lapsega töötavate täiskasvanute poole, sest koostöös saavutate kiiremini tulemusi. Kahtlemata tekitab kiusamine tugevaid tundeid lapsevanemas, ning sellises olukorras võib haridustöötaja olla just tasakaalustavaks osapooleks. Teadvusta ja tegele ka enda tunnetega - ainult nii saad toetada oma last.

Kiusamist ei tohi stigmatiseerida

Sageli kiputakse muretsejale ütlema, et olukorras pole midagi hullu ja „küll see üle läheb". Selline lause tekitab lapses tunde, et teda ei võeta tõsiselt. Järgmisel korral ei pruugi ta enam täiskasvanuga oma muret jagada ning võib lahendusi asuda otsima hoopis mujalt - noorukina näiteks meelemürkidest. Selle asemel vajab laps teadmist, et ta pole olukorras üksi. Proovige näiteks lohutavat fraasi: „See on hirmutav olukord, ma olen sulle toeks!".

Kui laps reageerib juhtunule üliemotsionaalselt, siis võib tema reaktsioon ka täiskasvanule rusuvalt mõjuda. Korraga on sülle kukkunud palju tundeid ja kogu olukord on emotsionaalselt raske. Tihti kaldutakse sellises olukorras kannatanule ütlema, et ta maha rahuneks. Kuigi rahunemine on soovitud eesmärk, siis käskluse peale ei rahune meist keegi. Laps vajab turvatunnet ja lihtsaid võtteid, kuidas rahuneda. Kinnitage lapsele, et olete tema jaoks olemas ning kaitsete teda. Rahunenuna saate juba jagada näiteid selle kohta, kuidas laps saaks edaspidi ise end rahustada.

Kuigi harjumuslikult võib tunduda, et turvalise ja kiusamisvaba keskkonna loomine ning seeläbi kooliga rahulolu tagamine on eelkõige just kooli ülesanne, saab lapsevanem kiusamise ennetamiseks palju ära teha. Olles oma lapse jaoks päriselt olemas ning pakkudes talle eeskuju isiklike hoiakute ja tuge oskuste mudeldamisega, saab muuta mitte ainult koolikeskkonda, vaid ka maailma meie ümber pisut paremaks paigaks.