Pexels
Päriselt ka. Kui tavaliselt on klassi ees õpetaja ja tema vastas 30 õpilast, kes vähemalt teoorias peaksid vaikides kõik õpetajat kuulama, siis miks nüüd, kus need 30 õpilast peaksid vähemalt teoorias kõik õige tunni ajal õige aine asju vaatama arvuti taga, ei võiks seesama õpetaja seista nende ees - videoülekandena?!

Mul on kolm last — kuuendas klassis käiv Preili, peagi kolmeseks saav Kutt ja aastane Tirts. Mul on täiskohaga töö ning kogu pere ootab, et ma natuke vahel ka süüa teeksin. Ja nendega räägiksin, lauamänge mängiksin.

Tavaolukorras veedab Preili iga päev 7 tundi koolis, kus õpetajad seletavad talle igaüks oma pädevusse kuuluvat ainet. SEITSE tundi.

Kuidas peaks ta nüüd üleöö saama kogu selle mahuga ise hakkama, ilma õpetajateta? Või peaksin mina seitse tundi päevas õpetajat asendama? Ainetes, mis ei kuulu mu pädevusse. Millise valemi järgi? Millise aja arvelt?

Jah, on olemas e-kool ja on olemas õpikud ja on olemas veebilehed ning igasugu muud toredad kohad, kust saab infot, aga need olid enne ka olemas. Need toetasid laste õppimist pärast koolipäevi. Samamoodi, nagu toetasime meie lapsevanematena lapse õppimist pidevalt. Pärast seda, kui see seitse tundi olid õpetajad alustala loonud. Igaüks eraldi oma aines.

Kuskil on mingi error, millest ma ei saa aru. Midagi on kuskil märkamata jäetud.

Lapsed ei käinud ju varasemalt koolis lihtsalt lõbu pärast, vaid ikka selleks, et füüsiline inimene selgitaks, õpetaks neid. Asju, millest laps ei saa iseseisvalt aru või ei suuda täielikult omandada. Et oma ala professionaalid toetaksid neid targaks saamisel.

Ma saan aru, et riigis on eriolukord ja kõikidel on raske ja ma proovin hästi mõistlik olla. Aga mul on ka raske! Ei saa ju kogu vastutust panna nüüd lapsevanemate kaela — või saab? Ongi nüüd iga pere oma asi, kas ja kuidas laps haritud saab?

Ma ei suuda kogu selle segasumma keskel varsti näpuga rida ajada, et kõik ülesandedki lahendatud oleksid, vaikselt hakkab kaduma ülevaade sellest, palju ta õpitut mõistab. Päris kindlasti ei ole minus piisavalt võimekust talle igat ainet eraldi iga päev lahti seletada veendumaks, et see temani jõuab. Esimese nädala suur hurraa ja põnevus on ka läbi saanud, kui laps istuski õhinaga arvuti taga ja ootas uusi ülesandeid — e-õpe, nii äge! Mida aeg edasi, seda rohkem hakkab ta selle hurraa asemel hoopis külmkapi vahet voorima või teisel vahelehel suvalist juutuuberit jälgima. Kuna teispool ekraani füüsilist inimest õpetajana pole, siis kaob lapsel ka tunne, et teda kontrollitakse. Laseb lõdvemaks.

Ma kontrollin ja vajadusel õpetan talle kirjandust ja eesti keelt, kuna need on minu pädevus ning tulen nendega hästi toime. Ka käsitööd võin toetada ning seda sealjuures isegi nautida. Kui aega on. Tavaliselt paraku pole.
Ma tean, et matemaatikaga on korras, sest Härra hoiab selles osas kätt pidevalt pulsil ning oskab selgeks teha ka mõistmatumale. Inglise keelt jälgime ja õpetame pisteliselt ja kordamööda. Ikka jälle selle järgi, kui palju on aega.
Kui kätte jõuab aga vene keel, ajalugu, loodusõpetus, robootika… siis tõusevad mu ihukarvad üksteise järel püsti — ma tõstan käed ja annan alla. Kust see aeg võetakse? Ma ei oskagi vene keelt! Kuidas peaksin siis oskama seda kellelegi teisele seletada? Õpetaja tasemel? Te teete nalja!

Ja siis on mingid ained, kus laps järjepidevalt väidab, et uusi ülesandeid pole… mida see tähendab? kas peaksin jälle näpuga rida ajama ja uurima, mis toimub, kas ta peaks kuskilt ise mingit tegevust otsima?

Kui meil on kodudes kümned tuhaded õpilased ja teistes kodudes sajad õpetajad, kes mõtlevad välja, milliseid ülesandeid lastele anda, et nende teadmisi kontrollida — siis miks ei võiks need sajad õpetajad anda oma ainet edasi videona? MIKS? See lahendaks ju niii paljud küsimused ja mured. Teeks praeguse kooli maksimaalselt sarnaseks tavalisele koolile.

Palun!