Mairini (nimi muudetud) lugu algas kui ta käis kolmandas klassis. Sel ajal tekkisid perekonnas probleemid. Vanemad tülitsesid, ei suutnud omavahel suhelda, kõiges otsiti vigu. Ema pöördus kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, et saada abi pere ellu taas stabiilsuse toomises.

Lapsevanemad jõudsid oma pere looga kohtusse. Isal oli juba selleks ajaks tekkinud uus pere, ema närvikava oli häiritud. Kõik kuulutasid oma tõde. Kohtus otsustati, et pere neli last jäävad emaga ja
kõige väiksem laps läheb isa uude perre. Mairini jaoks oli see väga raske. Mairin tunnistas, et isa oli tema jaoks väga tähtis ning katkenud suhtlemine isaga mõjutas last väga.

Laste ja vanemate suhtlemise korraldamiseks määrati küll suhtluskord, kuid see ei toiminud. Lastekaitsetöötaja oli perele toeks suhtluskorra täitmisel ning proovis aidata, et Mairini ja isa vaheline suhtlemine ei katkeks. Hoolimata lastekaitsetöötaja jõupingutustest, et isa ja lapse vaheline suhe jätkuks, oli kontakt kaootiline.

Mairinil tekkisid probleemid käitumise ja koolikohustuse täitmisega. Mairin puudus koolist sageli. Koolis olles keeldus tundi minemast ning kui tundi läks, tekkisid sageli sundliigutused ja laps ei
rääkinud kellegagi. Olukord läks järjest hullemaks ning lapse vaimne tervis halvenes.

Lastekaitsetöötaja oli Mairini ja tema perekonnaga järjepidevalt kontaktis, et aidata Mairinil elus toimunud muutusega toime tulla. Koostati juhtumiplaan, kus hinnati ära, millist abi laps vajab ning
pandi paika tegevusplaan lapse abistamiseks. Lastekaitsetöötaja aitas leida perel erinevat võimalikku abi. Lastekaitsetöötaja uuris tervishoiu pakutavaid võimalusi ning aitas perel suhelda vaimse tervise arstidega. Mairin läbis uuringud ning oli haiglaravil.

Perekonna, lastekaitsetöötaja ja vaimse tervise arsti koostöös muutus olukord natukene paremaks. Arsti seisukoht oli, et käitumuslikud kõrvalekalded on tagajärg vanemate vahelisele konfliktsele lahutusele – lahutusest edasi hargnenud konflikt läks suureks ning lapsed jäid nende suhete vahele. Lastekaitsetöötaja kohtus lapsega nii kodus kui ka koolis. Lisaks toimusid võrgustikukohtumised, kus osalesid erinevad lapse ja perega töötavad spetsialistid, et last ja perekonda aidata. Lastekaitsetöötaja aitas pere ka pereteraapiasse. Lastekaitsetöötaja ja pere koostöö oli väga hea ning ema asus lastega teraapias käima.

Terapeut soovis ühendust saada ka isaga, kelle roll oli terapeudi hinnangul äärmiselt oluline, et kaasata teda kohtumistele. Kahjuks see ei õnnestunud. Lastekaitsetöötaja tegi jõupingutusi isa kaasamisel lapse ja pere aitamisse, kuid hoolimata isa kinnitusest, et ta mõistab teema olulisust, ta kunagi kohtumistele ei jõudnud. Laps aga kaotas järjest rohkem ja rohkem oma sõpru. Olukord kestis mitu aastat ning Mairin jäi kordama kuuendat klassi kuni lõpuks keeldus üldse koolis käimast.

Koolipoolne tugipersonal hindas, et kooli vahetus on asjakohane ja hea mõte, koolitöötajate poolt kaaluti korduvalt lapse paigutamist kinnisesse lasteasutusse ehk erikooli, ent lastekaitsetöötaja jaoks ei oleks see olnud lahendus. Korraldati ümarlaudu, kus osalesid erinevad lapsega töötavad spetsilistid, et leida lahendusi lapse abistamiseks ja koolitee jätkamiseks. Lapse olukord ei paranenud, jätkusid paanikahood, ta oli pidevalt ärev, esines käte värisemist, juuste katkumist jms.

Lastekaitsetöötaja oli lapse ja perega pidevalt kontaktis ja otsustati pöörduda taaskord vaimse tervise arstide poole. Arsti poolt tuli soovitus proovida kooli, kus õpivad terviseprobleemidega lapsed ja on õpilaskodu. See ei hakanud toimima, laps käis kahe nädala jooksul kolm korda koolis. Lapsele määrati koduõpe. Mairin käis lastekaitsetöötaja toel regulaarselt psühhiaatri vastuvõtul ning hakkas käima ka grupiteraapias. Lastekaitsetöötaja töö lapse ja perega ning koostöö koolitöötajate ja psühhiaatriga on viinud tänaseks selleni, et laps on saanud tagasi emotsionaalse rahu – ta tuleb endaga toime ning osaleb õppetöös. Õpetaja sõnul on ta samuti saavutanud lapsega hea kontakti ning õpilane täidab talle antud ülesandeid. Esimese poolaasta tulemused olid positiivsed ja õpetaja loodab, et see on tõstnud ka lapse motivatsiooni. Väga suur roll lapse abistamisel oli kindlasti ka ema ja lastekaitsetöötaja vahelisel koostööl.

Ka nüüd, kui lapsel läheb juba palju paremini, hoiab lastekaitsetöötaja Mairini ja tema perega kontakti. Varasemalt oli perioode, kus laps ei rääkindu millestki ja kehakeelest oli näha, et laps on kaitseseisundis. Praeguseks on saavutatud olukord, kus laps on palju rõõmsameelsem, tema silm särab ning ta räägib meelsasti oma õppimisest ja oma uutest sõpradest.

Ema kirjeldab, et Mairin annab talle teada, kui ta kodust välja läheb ning räägib meelsasti ka seda, kellega ta kohtub. Mairin on leidnud uusi sõpru ning tänasel hetkel ei pea enam võtma ka ravimeid. Lapse kodune keskkond on samuti rahulik ja paranemist soodustav.

Sellest, kuidas vanemate lahutus lapse ärevushäire esile tõi, loe SIIT!

Kas Sinul on samuti olnud kokkupuude lastekaitsega? Jaga oma kogemust www.lastekaitselugu.ee Lapsed, vanemad või teised lähedased, kes on isiklikus elus kokku puutunud lastekaitsega, omavad kogemust ning näevad lastekaitsetööd teisiti, kui ametnikud.

Sinu kogemused aitavad teada saada, mis soodustab või kahjustab perede ja lastekaitse koostööd ning mida tuleks muuta!

Küsimustik on aktiivne kuni 15. märts. Sinu anonüümsus on kindlustatud - vastuseid ei saa seostada Sinuga, kuid see annab võimaluse Sinu kogemusest õppida!

Lastekaitse
Jaga
Kommentaarid