Uuringu “Ujumisoskuse kaardistamine 5. klassi õpilaste seas 2016. aastal" ühe autori Mikk Tiidemanni sõnul tuli selgelt välja asjaolu, et lapsed hindavad oma võimeid üle, mis omakorda võib tähendada, et potentsiaalne uppumisoht on suurem.

“Vastanud 2331-st lapsest arvab, et oskab ujuda tervelt 2179 last, aga samas kasutab 9,1% lastest ujumiseks hõljumist parandavaid abivahendeid ning 1515 last ei ole enda sõnul võimelised läbima ujudes 200 või enam meetrit,” rääkis Tiidemann.

Veepinnal kõhuli ja selili hõljumise on puudu pooltel lastel, kuid rahvusvahelised uuringud ning välisriikide kogemused näitavad, et just 200 m läbimine, sukeldumine ja oskus kõhuli ning selili hõljuda ongi need, mis tegelikult näitavad, kas inimene oskab ujuda ning kas ta on võimeline õnnetuse korral end ka ise aitama.

„Rahvusvahelised kogemused ja WHO ülemaailmne raport näitavad, et parem ujumisoskus on kõige lihtsamini kättesaadav uppumissurmasid ennetav meede,” märkis Tallinna Ülikooli ujumise õppejõud Vladimi Kunitsõn, kes tegeleb ka ise igapäevaselt ujumistreeningute läbiviimisega.

“Oluline on tähele panna, et kui juba 11-12 aastased lapsed, kes tegelikult on ujumistunde koolis saanud üsna värskelt, ei oska tegelikult ujuda, siis ilmselt on pilt kurvem täiskasvanute seas,” rääkis Kunitsõn.