Lapsele koolitarbeid valides jää ratsionaalseks, kuid kindlasti arvesta ka lapse enda soovidega. Pixabay
Õppeaasta alguses juurdlevad vanemad nõutult poeriiuli ees: milliseid värvipliiatseid või mitme joonega vihikut osta? Vanemate jala- ning peavaeva vähendamiseks soetavad paljud koolid ise vajalikud kunsti- ja õppevahendid. Sestap tasub enne poodi ruttamist lapse klassijuhatajalt kindlasti üle küsida, kas ja millised koolitarbed hangib kool ning mida tuleb perel endal juurde muretseda.

Küsige klassijuhatajalt täpne nimekiri


Põhikooli- või gümnaasiuminoore vanema elu on üldjuhul juba lihtsam, sest nende võsukesed soetavad meelepärased koolitarbed enamasti ise. Nad teavad täpselt, millises tunnis on parem õhuke ja millises paks kaustik ning kas mugavam on kirjutada pastaka või tindipliiatsiga. Algkooli õpilase vanemad on sootuks täbaramas seisus.

Kui lapsevanemad peavad koolitarbed ise ostma, on soovitatav klassijuhatajalt enne lisainfot küsida, et ostukorvi rändaks ikka õiges koguses ja tegelikule vajadusele vastavaid vahendeid.

Vihiku puhul on oluline nii sisu kui ka kaas

Üldjuhul kehtib reegel, et mida noorem on laps", seda väiksema joontearvuga vihikut kasutatakse. Näiteks esimeses klassis on kirjutamist hea harjutada 16-joonelises abijoontega vihikus. Sama loogika kehtib ka ruudulise vihiku puhul, sest suuremate ruutude sisse on lapsel märksa kergem numbreid joonistada. Kõige mõistlikum on osta joonitud vihikud, sest muidu tuleb lapsevanemal endal usinalt joonlaua ja hariliku pliiatsiga jooni vedama hakata.

Kui kool vihikuid ei osta ja õpetaja soovitusi ei jaga, tasub last nende valimisse kaasata. Seejuures tasub olla valvas, sest lapsega vihikuleti ees seistes ei tohi unustada, et teie valikukriteeriumid ei pruugi sugugi kattuda. Kipuvad ju lapsed oma lemmikuid eelkõige kaanepildi, mitte sisu põhjal valima. Kuigi meelepärase pildiga vihik tekitab lapses häid emotsioone ja suurendab ehk õpihuvigi, ei tasu siiski oma talupojaloogikat minetada.

Milline on õige pliiats?

Kuna hariliku pliiatsiga on märksa kergem käekirja harjutada ja kirjutatut vajaduse korral kustutada, siis kasutatakse esimeses klassis palju just seda kirjutusvahendit. Sellest liigutakse edasi tindipliiatsi ning hiljem pastapliiatsi juurde. Üleminek tindipliiatsile oleneb lapse käelisest arengust ning on ka kooliti erinev. Pastapliiatsi ostmisega algklassides enamasti kiirustama ei pea.

Pliiatsit valides tasub eelistada keskmise tugevusega (HB) ning nn tavapikkusega tooteid, sest lühikest pliiatsit on raskem käes hoida. Paljud õpetajad soovitavad kolmnurkse kujuga kirjutusvahendit, sest see aitab kujundada õiget pliiatsihoidu, mis omakorda on ilusa käekirja eeldus.

Värvipliiatsi ümbris võiks olla teraga ühte värvi, sest sama tooni ümbriste hulgast on lapsel keeruline seda õiget leida.

Igavene häda kilekaantega

Sügiseti on raamatupoed pungil murelike pilkudega ostlejatest, kellel on erinevas formaadis õpikud ja vihikud kaenla all, et neile sobivas suuruses kilekaasi leida. Säärane tegevus nõuab aga aega ning on tihti tüütu ega pruugi esimesel katsel õnnestuda. Just sel põhjusel kutsuvad nii mõnedki õppeasutused septembri alguses koolimajja kilekaanemüüja, kes sageli on igale klassile sobiva kaantekomplekti juba kokku pannud.