Mida teha, kui laps ei taha õppida?

Sinu laps ei taha õppida ja sa ei tea, mida teha? Praegu on just õige aeg tegutseda, et laps saaks kohe aasta algul õigesse rööpasse.

Selgita välja põhjus
Õpimotivatsiooni loomisel algab kõik mõistvast, lähedasest ja toetavast kontaktist lapsega. Kui laps ei soovi õppida, peaks kõigepealt välja uurima, miks see nii on.

Mõnikord võib põhjus olla niivõrd lihtne, et täiskasvanu ei tule selle peale. Näiteks kui ülesanne on segane või laps ei saa aru, mida tähendab vanema või õpetaja palve „Tee korralikultˮ. Teinekord on vaja koos lapsega vihikut joonida, lasta tal enne järgmise ülesande kirjutamise jätta tühi rida. Algul tehke seda koos, seejärel palu kõike lapsel endal teha, kuni oskus on omandatud ja ta rakendab seda iseseisvalt.

Ebamäärane ülesanne ajab lapse segadusse ja sel juhul ei taha ta tööga isegi mitte alustada: ta usub, et tõenäosus valesti teha ja noomida saada on suur.

Käitumise tasustamine: ühised reeglid, tore ajaveetmine ja toetamine

Väga levinud on hoiak, et lapse käitumist võib kujundada tasuootus. Kuid sel moel saab tema suhtumist õppimisse vormida ainult teatud tingimustel.

Esiteks tuleb sõlmida lapsega kokkulepe. Lastele meeldivad reeglid, eriti need, mille sisseseadmisel on nad ise osalenud. Reeglid kujundavad viise, kuidas midagi tehakse, ning annavad tegevusele struktuuri ja seeläbi kindluse. Siinkohal on vanema hoiak, järjekindlus ja eeskuju võtmetähtsusega.

Reeglid võite koos kirja panna ja riputada nähtavasse kohta − näiteks külmkapi peale, seinale-uksele või lapse töölaua juurde. Ühiselt sisse seatud kokkulepe hoiab ära pideva manitsemise ja vanema monoloogid: piisab, kui viitad kokkuleppele ning tuletad lapsele seda meelde ühe-kahe sõnaga.

Mittemateriaalne tasu (kiitus, ühine ajaveetmine) on efektiivsem kui materiaalne tasu (raha, mänguasi, maiustus). Ka täiskasvanute seas tehtud uuringud kinnitavad, et palgatõus motiveerib inimest üksnes lühikest aega.

Sama on lapsega: rahalise või esemelise premeerimise puhul tuleb arvestada, et ta eeldab üha suuremat tasu. Peale selle vormib see ootama pidevat välist kontrolli, mistõttu laps õpib iseenda jaoks ja rõõmuks aina vähem.

Kui aga toetad last, oled õpingutes tema kõrval, aitad teda ja veedate seejärel ühiselt aega (lähete koos jalutama, korraldate meeldiva õhtusöögi või lauamänguturniiri), siis on tõenäosus, et laps hakkab iseseisvalt õppima, palju suurem.

Toeta last. Ta ei tohi karta, et halvasti tehes jääb ta tasust ilma või saab hoopis karistada. Ärev ja stressis inimene ei suuda õppida.

Kui lapsel ei ole õnnestunud enda lubadusest kinni pidada, siis uuri, mis võis olla selle taga. Ehk on põhjuseks liiga suur koormus, ärevus, magamatus või hirm läbi kukkuda. Võib-olla segab õppimist televiisor või arvuti, mille ahvatlusele laps ei suuda vastu panna. Oluline on lapsega arutada, mis läks valesti, ja leida koos lahendus, kuidas ta sellest takistusest üle saab.

Näita eeskuju ja ela järjekindlalt kaasa
Ei saa vanemana eeldada lapselt midagi, millest sa ise kinni ei pea. See puudutab nii viisakust, söömise ajal telefoni või televiisori vaatamist kui ka õppimisse ja töötamisse suhtumist. Lapsel on keeruline uskuda, et ühe või teise aine õppimine on tähtis, kui vanem ise haridusse, kooli või õpetajasse ei usu.

Samuti tuleb olla järjekindel. Ühekordne tähelepanu pööramine ei ole enamasti tõhus: oluline on tunda pidevat huvi selle vastu, mida laps koolis tegi, mida uut ta õppis ja kuidas tal läheb.