Koolitundide suhtes on ta aga kriitiline: “Võimlas on kogu aeg tempo taga, peaaegu iga tund tuleb norme täita. Näiteks hüppenööriga tuleb hüpata ühe minuti jooksul 73 korda, siis saad viie.

Lõuga tuleb tõmmata 13 korda, et viit saada. Mõni jõuab  ainult korra ning saab kahe. Pallimängudes on sama – peame aja peale põrgatama ja vabaviske­joonelt korvi tabama, kuigi tahaks lihtsalt mängida. Muuseas, selline süsteem on ka, et kui korvis mängu ajal eksid, näiteks jooksed palliga, pead karistuseks kätekõverdusi tegema.”

Martin ütleb, et ega ta kekatunde otse ei vihka, aga ausalt öeldes on need mõttetult pingelised. Ja lisab: “Põhikoolis oli jälle selline õps, et loivas tunni algul võimlasse ning ütles: poisid, mängige täna võrku. Siis loivas tagasi oma ruumi. No sellised tunnid on ka jamad!”

Saan poisi jutust aru, et talle meeldiks kahe äärmuse vahepealne variant. Mitte lõputu drill ja pingutamine nagu sõjaväes, kuid ka molutamisel ei näe ta mõtet.

Martini ja teiste kooliõpilastega rääkides ei jõua ma ära imestada: kui minu koolipõlves olid VTK (“valmis tööks ja kodumaa kaitseks”) normatiivid kõigile kohustuslikud ning nende täitmata jätmine võrdus peaaegu riigi reetmisega, siis mis sunnib praegusi kehalise kasvatuse õpetajaid tabeleid täitma? Kas haridusministeeriumi õppekava?

Vastavalt võimetele

Lõik kehalise kasvatuse õppekavast: “AKROBAATIKA. Kaarsild selili lamangust. Hüppetirel ette. Tirel taha. Kätelseis (abistamisega). Tiritamm. Tasakaal. Kõnni- ja hüplemisharjutused, tantsusammud ja takistuste ületamine poomil… KERGEJÕUSTIK. Jooks. Jooks erinevatest lähteasenditest. Soojendusharjutused. Määrustepärane pendelteatejooks...”

Nagu näete, on õppekava mahukas ja üksikasjaline, ulatudes sildadest-jooksudest-hüpetest enesekaitse ja hügieenini välja.

12aastane Susanna, kes õpib esimest aastat ühes Helsingi gümnaasiumis, võrdleb Eesti ja Soome põhikooli võimlemistunde. “Eestis me tegime hästi tavalisi asju. Siin on palju erinevaid alasid: käsipall, jalgpall, akrobaatika. Praegu on korvpall, edasi tulevad ujumine, uisutamine, sulgpall, pesapall...

Meil on sellised brošüüri moodi asjad ja sinna me kirjutame ise oma hinded. Siin on veel selline süsteem, et kui sa ei saa osaleda kekas, siis pead vaatama viis minutit ühte klassikaaslast ning kirjutama, mida ta selle aja jooksul tegi. Ja veel kirjutama, kuidas sa tunned ennast sellepärast, et kaasa ei tee. Muidu mulle ei meeldi siin koolis, aga kehalises meeldib, sest kõik on nii vahelduv.

Meie kekaõps teeb hästi palju nalja ja ei karju peaaegu üldse. Kui me teda ei kuula, ähvardab mingite naljakate asjadega. Poiste ja tüdrukute tunnid on koos. Tavaliselt me ootame kekatundi, sest seal on huvitav.”

Eesti haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Maie Kitsing ütleb, et võrreldes nõukogudeaegse õppeprogrammiga on praeguses õppekavas ikka ka mõningaid täiendusi. “Kuid õppe sisust olulisem on selle eesmärk,” väidab ta. “Kehaline kasvatus peab toetama lapse füüsilist arengut, süstima huvi spordi vastu ja kujundama hügieeniharjumusi.

Kui me vaatame riiklikku õppekava, siis on seal, jah, kõrvuti nii kaarsild kui jooks. Kui me aga vaatame alalõiku “õpitulemused”, siis pole seal mitte kusagil kirjas, et lapsed peavad nii- või naasuguse tulemusega kaarsilda tegema või kindla aja peale jooksma. Õppekava on alusdokument, kus on selgelt öeldud: õpetaja peab arvestama õpilaste individuaalsust.”

Niisiis normid ja standardid, mille alusel paljud õpetajad lastele viisi või kahtesid panevad, on nende omaalgatus?

“Ma ei süüdista otseselt õpetajaid,” ütleb Maie Kitsing, “aga ma arvan, et tõenäoliselt on õpetajate koolitus see, mis vajab tugevalt täiendamist. Pedagoogi võimuses on õppekava raames, vastavalt laste võimetele ja huvidele tunde koostada. Ja kui me tahame, et lapsele jääksid huvi ning armastus liikumise vastu, siis peaksid kehalise kasvatuse tunnid olema eelkõige sellised, mis seda soodustavad.”

Võiks ju arvata, et haridusametniku jutt ei pea vett ning meie õpetajatel on siiski kõrgemalt poolt peale pandud kohustus kasvandikke normatiivide alusel pingeritta seada? Kuid ei. Seda, et standardid puuduvad, kinnitab ka Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi õpetaja Jana Koel: “Suurim vahe võrreldes selle ajaga, mil mina koolis käisin, ja praegusega, kui ise tunde annan, ongi selles, et keegi EI PEA mingi arvu sekunditega jooksma sadat meetrit. Arvestada tuleb eelkõige lapse individuaalset arengut.”

Kole kogemus 

Individuaalsuse juttu on kena kuulda küll, aga miks siis ikkagi nii paljud pedagoogid on eelkõige saavutustele orienteeritud?

Esiteks teeb see muidugi nende elu kergemaks – lihtsam on tabelis näpuga järge ajada ja kõiki ühe puuga mõõta kui tunde mänguliseks muuta, motiveerida ning igale õpilasele eraldi läheneda. Põhjuseks võib olla ka see, et enamik kehalise kasvatuse õpetajaid on kunagi kooli ajal kõva koormusega trenni teinud, neist püüti teha tippsportlasi.

“Olen mina omal ajal vatti saanud, saagu nemadki,” näib osa pedagooge arvavat. Soov kõigist lastest tugevaid, kiireid, võitlushimulisi ja tahtejõulisi sportlasi drillida tuleb arvatavasti ausast südamest, kuid võib kasu asemel hoopis kahju tuua.

19aastane Lilian, kes lõpetas eelmisel kevadel gümnaasiumi, kirjeldab oma vähikäiku kehakultuuris nii: “Ega ma enne kooli teadnudki, et teised lapsed minust tugevamad on... Olen kleenuke ja vähese võhmaga. Lähen näiteks hea meelega ujuma, aga rohkem kui kaks meetrit korraga ujuda ei jaksa. Siis pean puhkama. Sama on jooksuga. Aga õpetaja sellest aru ei saanud: “Kuidas sa ei jaksa, sul on nii pikad jalad!” Lisaks oli tal võimatu aktsepteerida, et kuidas mina, tuntud kergejõustikutreeneri lapselaps, nii vilets olen. Ta kahtlustas mind laiskuses.

Klassikaaslaste jaoks olid meie alatised konfliktid nagu lahe seriaal, mida nad huviga ootasid. Ma pole kunagi julgenud üle kitse hüpata. Lapsest saadik olen ettevaatlik olnud ning kitse ees jäin alati soolasambana seisma.

Kui järele mõelda, tuli pool hirmu sellest, et klassivennad mängisid teises saali otsas palli ja see lendas kogu aeg ohtlikult meie peade vahel. Nii ma seisingi enamasti kartlikult seina ääres, õpetaja karjus minu peale ja hindeks tuli jälle kaks. Põhikooli ajaks oli asi nii hull, et iga kord, kui kehalise tund oli tulemas, ma öösel ei maganud.”

Lilian mäletab, et normatiivide tabel oli õpetajal lausa seina peal – igaüks pidi nägema, mis tulemus millise hinde toob. Muidu nelja-viieline tüdruk läks paljuski just kehalise pärast gümnaasiumisse teise kooli. Sellesse perioodi jäävad ka Liliani järjekordsed haiglauuringud, mis näitasid, et neiul on kerge südamerike. Kui arst küsis, kas ta soovib võimlemistundidest vabastust, vastas ta muidugi jaatavalt. Nii ei teinudki Lilian kuni kooli lõpuni tundides kaasa.

Milleks hinded?

Mustamäe Lastehaigla südamearst Mari Laan tunnistab, et puutub oma töös tihti kokku lastega, kes ei taha kehalise kasvatuse tunnis osaleda. Kuid vähemalt südamearstid küll kerge südamega vabastusi ei kirjuta. “Katsume alati lapsega rääkida ja teda mõjutada. Ka haigele lapsele tuleb mõõdukas liikumine kasuks.” Sageli ilmneb, et probleem polegi niivõrd ranges kehalise kasvatuse õpetajas. Lihtsalt klassis on välja kujunenud mentaliteet, et kehaline kasvatus on nõme.

Samuti kahtlustab dr Laan, et moodne elustiil muudab lapsed laisaks. “Me püüame kõike teha lapsesõbralikuks, mugavaks ja mänguliseks,” ütleb ta. “Tegelikult peaks inimene olema suuteline vajadusel ennast ka veidi pingutama. Koolil on laste liikumisharjumuste kujundamisel väga tähtis roll, veel tähtsam on aga lapsevanematel.”

Südamearsti sõnul peaks füüsiline tegevus eelkõige maandama pingeid ja mõjuma emotsionaalselt hästi. Kui kehalise kasvatuse tund on lapsele vastumeelne kohustus, tuleb tõsiselt kaaluda, mis on viltu ja mida peaks muutma. Vajadusel tuleb kas või õpetaja või klassijuhataja jutule minna – lastel on niigi palju stressi, sportimine ei tohiks tekitada lisapingeid.

“Ma ei pea õigeks hinnete panemist kehalises kasvatuses... ega ole vaja ka neid normatiive,” ütleb Mari Laan ning põhjendab: “Arstide soov on, et haiged lapsed tundides osaleksid. Õpetaja peaks võimaldama ka ülekaalulistel ja kehvema füüsisega õpilastel kehalise kasvatuse tunnis kaasa lüüa, ilma et nad ennast halvasti tunneksid.”

Samas möönab doktor, et mingisugused parameetrid, mille abil iga üksiku lapse füüsilist aktiivsust mõõta, võiksid siiski olla. Juba selleks, et hinnata lapse arengut ja olla võimeline talle kevadel kooli lõpus ütlema: “Sügisel hüppasid sa nii kaugele, nüüd suudad seda juba paremini teha. Näed, kui palju tublimaks sa oled läinud!”

Ka haridusametnik Maie Kitsing on seisukohal, et nn andeainetes – muusika, kunst ja kehaline kasvatus – pole hindeid tarvis. “Nii säilitaksime lastes rõõmu, mis nende alade harrastamisega kaasneb. Kuid see on vaid minu isiklik arvamus ning ma tean, et see vastandub paljude õpetajate ja ametnike omaga.”

“Hindeid tuleb kindlasti panna!” on Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi õpetaja Jana Koel veendunud. “Kui hinded ära kaoksid, oleks raske distsiplineerida õpilasi tunnis kaasa töötama. Ent hinne peab kajastama õpilase individuaalseid võimeid. Mina olen kasutanud arengulehti, kuhu märgin iga õpilase tulemused ja teen muid märkmeid. Kui on edasiminekut, saab kohe kiita. Laitmisega tuleb üldse ettevaatlik olla.”

Wiedemanni gümnaasiumis on 10palline hindamissüsteem ning alla 7 palli pole Jana kellelegi pannud. “Sest kriitika ei motiveeri,” põhjendab ta. “Iial ei tohi lapsele öelda: sa oled vilets, vaata, kuidas sa teed! Minu jaoks on tähtis, et laps tuleks minu tundi tagasi. Et ta tuleks siia hea tundega ja tegeleks niigi palju kehakultuuriga – kõik lapsed ju trennis ei käi.” Õpetaja Koeli sõnul teevad ka paksukesed ja nõrgukesed meeleldi kaasa. Juhul, kui õpetaja pakub neile jõukohast tegevust, keegi ei suhtu neisse halvustavalt ning tund meeldib.

Tervis kogu eluks

Jana Koel ütleb, et pedagoogidele oleks vaja enam täiendkoolitusi ja tagasisidet. Koolitundidega võiks tutvumas käia rohkem haridusosakondade inimesi ja kehakultuuri tegelasi – et nad ütleksid oma arvamuse ning annaksid õpetajale heatahtlikku nõu. “Aeg-ajalt peaks tundidesse tooma välislektoreid,” teeb ta ettepaneku.

“Igaüks meist on ju ühel või teisel alal proff, paljud on kooli kõrvalt treenerid. Mõelge, kui suur vaheldus oleks lastele, kui näiteks ujumise tundi tuleks andma vesiaeroobika treen er.”

Maie Kitsingu sõnul on haridusministeeriumis loomisel uus õppekava, mis saab valmis 2007. aastal. Ta lubab, et arutelude raames võetakse kindlasti arvesse ka etteheiteid kehalise kasvatuse tundidele. “Pole midagi parata, paljudel meie õpetajatel on ikka veel suhtumine, et kõik õpilased peavad saama ühekõrgusest trepiastmest üles korraga. Selline lähenemine ei käi ajaga kaasas.”

Oleme haridusametnikuga ühel meelel, et kooli eesmärk ei saa olla üheski aines vastikuse tekitamine. Ja kui kehalisest kasvatusest rääkida, siis selle aine eesmärk on eriline – elus toimetulek. Et õpilases tekiks tahe olla liikuv, olla puhas, terve, teha mõõdukalt ja mõnuga sporti nii täna, homme kui kogu elu.