Pexels
Vaatasin perejakodu.ee lehelt seda videot, kus lapsed laulavad, et tahavad nii väga kooli tagasi ja nutt tuli kurku. Mõtlesin valutava südamega enda üksi kodus oleva teise klassi lapse peale, kes on pidanud kõik need nädalad täiesti ise hakkama saama, sest mina käin ju täiskohaga tööl.

Kui mul varem oli veidikenegi aega päeva jooksul tütre telefonikõnedele vastata, et kuidas ühes või teises veebikeskkonnas midagi teha ja tehtud töid ära saata — kujutate ette, teine klass, videotunnid, jätab laps mingi hiirekliki tegemata kuskil või teeb kogemata ühe vale liigutuse ja pilt või heli ongi läinud — kui ma juba siis ei saanud teda paljudel juhtudel mitte kuidagi aidata, siis nüüd on see täiesti võimatu.

Nimelt on minu tööandja seda meelt, et mingit kodukontorivõimalust meie ettevõttes pole (ehkki minu meelest oleks see töökorralduslikult täiesti teostatav) ja sellest nädalast on meie väikesest üks inimene koondatud ja üks läks lihtsalt keset seda hullumaja puhkusele. Seega minu õlule langes mõlema töö ja töökoormus on juba nii suur, et õhtul koju saabudes (40km kauguselt kusjuures) võtan oma tuhande küsimusega lapse kaissu ja vajun täies riides diivanile magama. Mis õppima??? Ma ei jaksa hambaidki pesta, söögitegemisest rääkimata, laps sööbki mõni päev ainult võileibu! Kohe võib küsida, et kus siis isa on jne, aga me oleme lahus ja isa elab üldse teises Eesti otsas ning pole lapsega suhtlemisest huvitatudki, temaga õppimisest rääkimata. Ja vanavanematest on meil ainult minu ema, kes on üle kaheksakümne juba...

Lapsel oli hommikul klassiga videotund ja juhtus asi, mida ma poleks kunagi uskunud, et selline asi võib juhtuda. Ta helistas mulle pärast tundi ja ütles, et emme, tead, me natuke nutsime täna. Muidugi ei pane ma sellise kõne peale telefoni ära, olgu mul kui suur hullumaja tahes. Läksin täiega endast välja, et mis nüüd veel juhtus, aga ta rahustas mind kohe ja ütles, et midagi hullu ei olnud, nad hakkasid omavahel rääkima, kuidas kellelgi läheb ja üks poiss hakkas lausa nutma, sest igatseb nii väga oma koolisõpru ja siis nutsid teised ka natuke. Nii armas, nii kurb ja nii vihaleajav, ma ütlen selle kohta!

Tunnen, et olen nii kade nende kodukontoriemmede peale, sest olgugi, et on raske, nad on oma laste jaoks vähemalt olemas. Kasvõi kõrvaltoast karjumas, et ära sa tule praegu, emmel on kõne. Just sellist elu elab praegu mu sõbranna, kes ütleb, et tegelikult ka tema ei jõua oma kodukontori igapäevatöö kõrvalt laste kooliasju üle kontrollida, teele lähevad poolikud tööd, tekivad hüüumärgid jne ning mõnel õpetajal on sellest, mis tasemel tööd nad õpilastelt saavad, täiesti suva. Lapsel, kes selliste õpetajate puhul olukorda ära kasutab, on sügisel lüngad sees, aga kuidas sa teed eelteismelisele selgeks, et seda matemaatikat õpid ju enda huvides? Tema huvides on lihtsamini läbi saada.

Olen väga kurnatud sellest kõigest, ma ei saa aru, miks ma pean iga päeva raiskama aega kümneid ja kümneid kilomeetreid tööle ja tagasi sõites, tegema ühe inimese palga eest kolme inimese tööd (ja ma ei suuda seda tõesti teha enam, kõik läheb juba sassi ja meelest). Ütlesin täna enne töölt lahkumist oma ülemusele, et kui see olukord veel kestab, siis hoolimata asjaolust, et olen üürikorteris elav üksikema ja sellest tööst sõltub kõik, ma ei jaksa enam niimoodi jätkata. Ma ei tea, kas see jõudis talle kohale ja kas mul homme enam tööd on. Aga miks ei võiks ometi tööandjad olla pregusel ajal veidikenegi paindlikumad?