Unsplash
Lauamängude mängimine võib olla kirg, mis saab alguse lapsepõlvest ja kestab kogu elu. Nüüd leiti, et laumängud võivad eakaid kaitsta kognitiivsete võimete halvenemise eest ja isegi kognitiivset võimekust parandada. Kognitiivsed võimed on näiteks mõtlemine, arutlemine, mäletamine, planeerimine, otsustamine ja tähelepanu, kirjutab arsti ametit pidav Piret Ropsu oma Sinu terve laps.

Lauamänge nimetatakse analoogmängudeks, et neid eristada digitaalsetest arvutimängudest. Kui arvutimängude mõju inimestele ikka uuritakse, siis analoogmängude kohta on palju vähem teada.
Nüüd uuriti erakordselt põnevat inimgruppi (Lothian Birth Cohort). Aastatel 1921 ja 1936 testiti Šotimaal praktiliselt kõikide kooli minevate laste intellekti. Need inimesed jäid teadlaste jälgimisele ja uuringuga on võimalik jälgida kognitiivset vananemist inimeste elukaare jooksul. Nüüd võeti vaatluse alla 1936. aastal sündinud osalejad, kellel polnud dementsust ega kognitiivset kahjustust ja keda testiti 70-aastasena (siis 1091 osalejat), 73-, 76- ja 79-aastasena (järele jäänud 550 osalejat).

Uuritavatelt küsiti, kui tihti nad mängivad näiteks kaarte, malet, bingot või lahendavad ristsõnu. Hinnati muu hulgas ka seda, kas mängimise sagedus erinevate testimiste aastatel ühe inimese puhul muutus või mitte. Analüüsides võeti arvesse osalejate sugu, haridustaset, sotsiaalmajanduslikku klassi ja meditsiinilisi probleeme, mis kognitiivseid funktsioone võiksid mõjutada (nt kõrge vererõhk, insult, diabeet, või muud südame-veresoonkonnahaigused).

Selgus, et 70-aastastest kolmandik mängis lauamänge igapäevaselt või peaaegu iga päev, samas kui viiendik mängisid vähem kui kord aastas või üldse mitte kunagi. Ülejäänud osalejad jäid kuhugi vahepeale.

Mitte väga üllatavalt olid 70-aastasena paremate kognitiivsete võimetega need inimesed, kes olid ka 11-aastasena testides paremaid tulemusi saanud, samuti naised, kõrgemasse sotsiaalsesse klassi kuuluvad ja kõrgema haridustasemega inimesed.

Leiti aga, et lauamängude mängimise kõrgem sagedus kaitseb kognitiivse võimekuse halvenemise eest. Isegi 70ndates eluaastates tähendas sagedasem lauamängude mängimine mälu ja muude võimete tagasihoidlikumat halvenemist võrreldes eakaaslastega, kes lauamänge mängisid vähe või üldse mitte. Mängimise mõju kognitiivsetele funktsioonidele oli pigem mõõdukas.

Lisaks selgus, et kes uuritaval ajaperioodil (70-79-aastastena) hakkasid rohkem lauamänge mängima, kogesid ka positiivset muutust kognitiivsetes funktsioonides. Mõõdetav paranemine oli umbes 1,2 IQ punkti võrra.

Kuigi kõikide osalejate keskmine kognitiivne võimekus uuringuperioodil (70-79-aastasena) halvenes, oli halvenemine kiirem nende hulgas, kes vähem lauamänge mängisid; sagedasem mängimine seostus ka tagasihoidlikuma kognitiivsete funktsioonide langusega. Eriti selge oli mängimise positiivne mõju mälule ja info töötlemise kiirusele.

Mängimine massidesse!

Uuringugrupp on unikaalne, niisugust üle kogu elukaare kestvat vaimsete võimete jälgimist juba naljalt ei leia. Siiski tuleb teaduslikus mõttes näpuga järge ajades tõsta üles mõned kõhklused. Uuritavad andsid infot oma mängimisharjumuste kohta ise tagantjärele, mitte ei mõõdetud mängimise aega kuidagi objektiivselt. Ja jälgimisuuringutega ei saa välja selgitada põhjuslikke seoseid, seega jääb ikka õhku kahtlus, kas lauamängud on paremate kognitiivsete võimete taga või lihtsalt need, kellel on aju paremas seisus, tahavad rohkem mängida?

Ka on käesoleva uuringu põhjal raske anda teistele inimestele mingeid konkreetseid soovitusi peale selle, et igapäevane lauamängude mängimine või ristsõnade lahendamine näib olevat kasulik. Mängimine võiks olla üks osa tervislikest eluviisidest: liigu piisavalt, söö tervislikult, ära suitseta ja mängi lauamänge. Seni kui täpsemaid teadmisi pole, võib valida sellised mängud, mis endale huvi pakuvad.

Mängimine on veider tegevus, millega tegelevad põhiliselt imetajad, aga mängu on kirjeldatud ka kaheksajalgadel, lindudel ja kaladel. Kui mingi käitumine on evolutsiooniliselt nii tugevalt kinnitunud, siis ilmselt on see vajalik. Laste puhul on selge, mängimine aitab täiskasvanueluks ette valmistada, näiteks harjutada tegevuste planeerimist, motoorikat, õppida oma ümbrust tundma, lisaks on sellel suhete loomise ja säilitamise seisukohast tähtis roll. Miks aga täiskasvanud mängivad? Hea küll, sotsiaalne sidusus kellegagi koos mängides on kasulik, aga miks mängida omaette, näiteks pasjanssi laduda? See on veel üks looduse lahti harutamata saladusi.

Seni kui teadlased mängu rollide üle veel juurdlevad, soovitan välja otsida mängukaardid, Aliase, male, kabe, doomino, reisi ümber maailma või mis teil parasjagu kodus on. Mängimine on lihtne, odav ja lõbus viis tekitada lastele kogu eluks aju kaitsev harjumus.

Allikas: Sinutervelaps blogi