Noore naise pihtimus | Ma suutsin kasvada tugevaks ja ei jäänud ohvriks

Ma alustasin oma kooliteed aastal 1998. Mäletan esimese klassi aktuse-eelset momenti. Pidime oma lillekimbu uues klassiruumis panema kohale, kus me terve järgmise aasta istuda kavatseme. Ma panin eeskujulikult oma kimbukese kõige ees olevasse pinki. Aktuselt tagasi naastes oli mu kimp tuimalt tõstetud kõige taha pinki, aga noh, mis sa teed. Ehk tagapinki üksinda ma jäingi istuma.

Kui vanemana olen ma selline, kes ei taha üksinda olla ja meelsamini teeb kõike kollektiivselt, siis lapsena oli vastupidi. Ma kasvasin üles tegelikult väga üksiku lapsena, ei olnud mul mängukaaslasi, sest meie läheduses ei elanud neid eriti. Mulle meeldiski asjatada üksinda oma asjadega.

Olin sellega harjunud ning ka lasteaias ma nautisin neid aegu, kui teised magasid lõunaund ja mina muidugi mitte. Sain üksinda mängida terves lasteaias kõigega, mis hing ihaldas, ilma teisteta. Mulle meeldis täiskasvanud inimeste keskel rohkem olla, nõnda ka kasvatajatega lasteaias. Mulle endale tundub tagant järele nagu ma oleks olnud väike vanainimene. Kõik selline suhtumine ja harjumus tuli minuga kooli kaasa. Ausalt öeldes, mulle ei meeldinud, et mind suruti tahapinki istuma.

Aga ma olin vaikne ja leplik, ei löönud lamenti ja nihutasin vaikselt oma tooli laua alt välja ning istusin sinna. Klassikaaslased olid natukene julgemad suhtlejad, mõni teadis mõnda juba ennem kooli algustki. Mina ei teadnud mitte kui ainumastki inimest. Ometi ei kartnud ma suhelda, proovisin ja üritasin jooksvalt teistega haakuda. Miks see kõik pihta hakkas? Ainukene seletus, mida ma suudan leida, ma olin lihtsalt ikka ilgelt pisikene võrreldes teistega. Hiljem olen nendelt klassivendadelt küsinud, et mida kuradit toimus? Ometi mitte keegi ei tea, me kõik oleme süüdistanud puberteeti.

Vanasti oli suur asi, kui sa said kooli taskuraha piisavalt, et seda kooli puhvetis laiaks lüüa ja kaubanduse häid saaduseid nautida. Ühel päeval anti mulle aga 5 krooni kaasa, mille eest ma ostsin Lays sibulakrõpsud, selle nunnu pisikese paki.

Ma olin nii rõõmus, ma sain iseendale midagi lubada. Läksin siis klassi, istusin oma tahapinki maha ja sõin neid, pakkudes ka muidugi teistele. Ühel hetkel tulid klassi mu klassivennad, kes minust möödusid ja kellest üks tõmbas käega piki pakki nii, et kõik see kukkus maha. Ma ei löönud lamenti, ma ei teinud midagi. Ma olin kurb. Aga vaikselt hakkas see kõik pihta. Muidugi praegu mõtlen, et Jessas, krõpsupaki pärast kurvastasin? No aga 6. aastane noor plika, kes on võõras kõigile, võib kurvastada küll. Sest seda tehti ilmaasjata.

Algklassides mõnitamist jagus, nimede kutsumine ja asjadega pildumine. Või sinu asjade maha loopimine või nende katki tegemine. Aga ma olin ikka vait, ma ei tahtnud vastu hakata. Ma kartsin suuremat sõda sellest ning surusin lihtsalt oma emotsioonid ja mured alla. Ju ootasin ma helgemat päeva, mil nad mõistavad, et ma olen ju normaalne.

Et mind ei ole mõtet mõnitada ja minu asjade loopimisest ei muutu mu elus antud momendil suurt miskit. Aga see oligi tobe ime, millele lootma sai jäädud. Algklasside lapsed on kõige teravamad oma sõnadega! Lapsed ei taju, neil pole piire. Nende kujutlusvõimel pole samuti piire. Nende poolt välja mõeldud mõnitusnaljad ja sõnad on üle mõistuse. Nad oskavad tõesti valetada hästi teiste kohta ja kohe nii, et jääks lausa isegi uskuma!

Algkoolis toimuvast mõnitamisest ma suurt ei mäletagi. Seda loomulikult esines, aga see vist ei riivanud mu tundeid selliselt, et see mulle meelde oleks jäänud. Aga siiski.. Mitte miskit rõvedamat kooliaegadest mu silmis polnud olemas, kui seda oli põhikool. Tasemetööd on tehtud, veerandihinded väljas ja tere 5-s klass. Me oleme saanud vanemaks ja igaühe ukse taga on koputamas tore mehike nimega Puberteet.

Algkooli õelatest sõnadest on saanud salvavamad ütlused ja füüsilised lähenemised. Meie koduklass vahetas asukohta, olime kusjuures kooli kõige eraldatum klass. Kui meie algkooli klass asus rõdu ääres vasakul pool, siis kolisime üle vastasklassi, teisele poole rõdu. Koht, mis oli koolimaja nurgas, eraldatuna teistest klassidest. Oi ma tundsin end juba suurema lapsena, uus klassiruum, uus klassinumber vihikute ja õpikute esikaanel.

Geograafia tund, õpetaja avastas, et klassipäevikus on mu pinginaabrile kirjutatud hinne juurde. Ma tean, kes seda tegi, aga ma ei öelnud seda kunagi välja. Aga kes sai selle süüdistuse? Loomulikult tema pinginaaber. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud õpetajale seletada, et “Mis kuradima kasu on mul kirjutada hinne juurde OMA pinginaabrile?” ei mõjunud. Sealt maalt peale hakkasin ma täheldama, et tõepoolest, mitmed õpetajad suhtuvad minusse halvasti. Ma lihtsalt ennem ei osanud seda tähele panna. Seega lisaks klassikaaslaste halvale suhtumisele olin pälvinud ka õpetajate poolt kena trotsi ja halva suhtumise.

6-s klass.. Kena koolipäev, kevadine ilm. Tulin trepist üles rõdule, et klassi minna.. näen klassivendi jooksmas, üks hoiab käes mu koolikotti. Naer, kilkamine ja rõõm – peatus rõdupiirde ees. Koolikott tõsteti üle rõduääre ning visati sealt alla. No mis ma enam hakkan ülespoole rohkem vantsima, kui on ju vaja oma asjade järgi minna. Läksin alla oma kotile järgi, avastades sealt seest purunenud asju. Ei sobinud mu koolikott, ei sobinud mu riided. Mu ema ostis kunagi kalli raha eest mulle sügissaapad, et nad oleks jätkusuutlikud. Küll aga kehalise tunnis otsustasid poisid need saapad varastada ja nendega jalgpalli mööda saali mängida. Hiljem aga nägin klassiõdesid vahetamas omavahel kirju, kus ma korra silmasin kirja: PÄRISELT KA MAKSID NII PALJU VÄ, MA EI USU.

Ausalt öeldes, mul oleks praegu suhteliselt savi öelda, palju või vähe mu jalanõud maksavad, sest ma maksan nende eest ise. Aga tol ajal, ma teadsin kui palju emme kulutas nende peale ning ma pean koju viima ära tallutud jalanõud? Kuidas ma seletan seda? Kuidas ma ütlen, et seda tegid poisid? Lisaks kõigele klassis toimuvale oli õpetajate arvamus minust viidud sinnani, et ma isegi ei kavatsenud nende asjadega pöörduda nõuandjate poole. Sest olgem ausad, kus ikka kitukaid sallitakse?

Oli vahetund, tulin klassi. Mu klassivend tuli mind mõnitama, klassis oli samal hetkel kõik 15 tüdrukut ja 1 poiss – tema. Pahaaimamatult hakkasin ma samamoodi teda laimama nagu tema mind, võttes hoogu tema perekonnanime väänamisest. Seejärel moodustus ring kõigist mu klassiõdedest, ringi keskele jäin mina ja tema. See klassivend lõi mu pikali ning peksis mind jalgadega. Mitte keegi ei aidanud, mitte keegi ei takistanud. Mu keha oli hiljem kaetud sinikatega, mida mu vanaema muidugi täheldas, kui külas olin. Ma mõtlesin hoo pealt välja lausvale, et libastusin trepil. See ei tundunud usutav. Asi jõudis kooli, meie vanemad pidid kohtuma.. see kahjuks asja ei parandanud.

7-s klassis süüdistati mind klassipäeviku varastamises, kuigi olin just samal hommikul tabanud oma klassivenna sellelt teolt. Aga kuna olin tol nädalal korrapidaja ja minu mentaliteet õpetajate toas oli ilmselgelt alla arvestuse tänu kiusamisele, siis oli ju hea leida alati pahategija. Sel ajastul hakkas pihta minu simuleerimine. Aeg, millal otsustasin hakata koolist nö “põgenema.” Kuna enamuse mu elust on mind kimbutanud teistest kõrgem kehatemperatuur, see tähendab seda, et kui mu kraadiklaasil on 37,4.. siis on see täiesti ok minu puhul.

Aga üsna pea avastasin, et kooliarst ju seda ei tea. Seega palusin ma suhteliselt tihti keset tundi vetsu (ma häbenesin miskipärast öelda, et lähen arstile) ja nii ma seal kooliarsti ukse taga ootasingi. Ootasin, et kraadiklaas annaks tugeva 37,3-4 ja ma saaksin koju. Teinekord venis järjekord üsna pikaks.. mis te siis arvate, mida arvasid mu klassikaaslased. Olles ma ju küsinud vetsu ja naasnud nt. 10 minuti pärast. Loomulikult arvame me kõik, mida sa küll seal Vetsus tegid jah? Oi kus selle eest sain ma puid alla põhikooli lõpuni. Ma arvan, et nendest ei tea keegi siiani, kus ma tegelikult selle aja veetsin.

Küll sain ma mõnitada selle eest, et ma koolis sööklas söömas ei käinud. Sest ma ei ostnud söögitalonge. Mul ei olnud südant oma vanematelt küsida iga kuu mitusada krooni, et süüa. Ma ei tea, miks ma ei julgenud?

Meie klassis olid nii vene keele kui ka saksa keele õppurid. Saksa keele ning teise vene keele rühma õppurid õppisid mujal ruumides, mina ja esimesed vene keele rühma õppurid õppisime koduklassis. Keset vene keele tundi too rusikakangelasest klassivend hakkas mind mõnitama, asi läks liiga kaugele ning ma otsustasin pigem klassist nuttes välja joosta, kui sinna istuma jääda. Nii ma siis tihkusin seal rõdul istudes, tihkusin ja tihkusin. Kuniks tuli vahetund ning teised klassikaaslased saabusid teistest rühmadest, et oodata algavat klassijuhataja tundi. Osad tüdrukud tulid minu juurde. Istusid, püüdsid lohutada.

“Krislyn, nii kui Raina klassi astub, me räägime talle kõik ära, mida sinuga tehakse.” Ma rahunesin ja mõtlesin, kas tõesti on olemas nii häid inimesi. Kui tund algas, klassijuhataja saabus, istusime kõik omas pingis. Kui ta nägi mind mu kohal istudes endiselt tihkumas, küsis ta: MIS VÄRK ON? (Jah, tema suuvärk oligi karjumine) Seejärel pöördus ta just nende samade tüdrukute poole, kes äsja olid lubanud mu eest seista. Ainukesed vastused, mis nendest noortest suukestest välja tulid, olid:” Ee, ma ei tea midagi.” Kui see oli möödas, pöördus meie klassijuhataja mu poole:” NOJAH, JÄRELIKULT SA KRISLYN OLED ISE SÜÜDI KÕIGES.” Ilma, et ta oleks tegelikult teadnud, mis toimub.

8-s klass. Läksime väiksete majast suure majja õppima. See ei muutnud eriti midagi, peale selle, et klassijuhataja muutus. Aga laste närvesöövast õpetajast saime endale hoopis tipsutamis-probleemiga õpetaja. Ausalt öeldes, alkohol alkoholiks. Vähemalt meiega oli ta normaalne. Olgugi, et klass lõhnas tugevalt alkoholi järgi tema tundi minnes. Aga jah, mida aasta edasi, vanus juba sai 14.

Mis siis juhtub just tüdrukutega? Tol ajal veel (aastal 2005) arenesid tüdrukud sel ajal. Aga minuga seda arengut nagu ei toimunud. Sain lisaks muudele sõimusõnadele endale juurde veel “pesulaud.” Jah, tõepoolest, minu rinnad ei kasvanud nii nagu klassiõdedel. Minul ei olnud B ega ka C korvi vanuses 14, etteruttavalt ütlen, et ka mitte vanuses 15. Aga ühes arvutitunnis otsustasid hakata internetis terroriseerima mind mu klassivennad. Nimelt heideti mulle ette minu pesulaudsust ja “alaarengut” jne. No ma ei olnud tõesti see plika, kes endale 14 aastaselt tollel ajastul oleks muretsenud kaubamajast stringid, teinud poistega kooli nurgal suitsu ja amelenud klassiõhtul mõne klassikaaslasega.

Ma olingi väike plika, ise ei näinud selles probleemi. Aga see rindade arenguteema, ehk see netiterror viskas mul nii üle. Ma läksin ja ütlesin, et no HALLOO MA EI SAA MIDAGI TEHA SINNA, KAS MA ARENEN KIIREMINI VÕI AEGLASEMALT. Ja kui nüüd päris aus olla, me keegi ei saa. Sellest ei piisanud muidugi. Muidugi oleks ma tahtnud ka vaadata end, et näe keha muutub naiselikumaks ja värki. Aga ei, tol ajal olin ma lühikene pisike peenikene pulk.

Ei kurvi, ei vormi. Õnneks jäin ma endale kindlaks, et mina seda protsessi kiirendada ei saa.. aga see ei tähendanud, et need sõnad poleks mulle haiget teinud. Sellele järgnes ka see, et kehalise kasvatuse tund. Ma ei julgenud enam tüdrukute ees riideid vahetada. Ma läksin alati vetsu riideid vahetama ning peale tundi sain seal ka end puhtaks küüritud. Limiteeritud vahendid, aga hakkama ma sain. Aga tüdrukutele tundus, et ma lihtsalt vahetasin riideid (sest ega nemad ju sinna uksest läbi näinud) ja edaspidi veel järgnes see, et ma käin mustade ja higiste riietega. Mis ka ei vastanud tõele, aga mis sa ikka tuuleveskitega võitled.

Samal ajal oli kodus mu emmel probleemid, mis muidugi mõjusid ka mulle suuresti. Mäletan selgelt, kuidas bussi pealt maha tulles ja koju jalutades ma mõtlesin:” Kui nüüd mingi auto liiga tee ääres sõidaks, siis ma eest ära ei hüppaks.” Koolivägivald, kodune seis, see oli liiga palju. Kuid siis avastasin ma enda jaoks ühe bändi ja ma elus esimest korda hakkasin midagi fännama.

Kuna ka laiemalt sai tuntuks internetiajastu, siis leidsin foorumid asjad, kus olid teisedki fännid. Ma hakkasin suhtlema inimestega, ma tutvusin paljudega ja liikusin mööda Eestit ringi. Ma tundsin end esimest korda HÄSTI! Alles siis suutsin ma koolis vastu seista oma klassikaaslastest mõnitajatele. Mõnitamine vähenes. Minust hakkas arenema välja see isiksus, kes ma olen täna.

Ma tegin sisseastumiskatsed kõikidesse tolleaegsetesse linna gümnaasiumitesse. Mu tulemused olid erakordselt head. Otsustasin jääda siiski endisesse gümnaasiumisse. Olin seal ära 2 nädalat. Kuniks sain aru, et õpetajatel on endiselt säilinud vana suhtumine ning osad paralleelikad on samad, kes põhikoolis (nemad ju teadsid samuti mu minevikust ning ei peljanud seda jätkata). Ma vahetasin kooli, läksin kohta, kus ma ei teadnud mitte kedagi. Minust sai hoopis keegi teine, võib isegi öelda, et täpselt vastupidine. Olin mina just selles leeris, kes seisis osade teistega “eespool” ning vaatas ülalt alla. Kuid iial ei läinud ma rõvedaks, halvaks ja mõnitavaks.

Tegelikult on neid jutte rohkem, mis on minuga nendel kooliaastatel juhtunud. Ma panin kirja vaid need, mis antud hetkel kiirelt pähe tulid. Ma tahan kogu selle pika heietamisega jõuda sinnani, et ma ilmselt ei vahetaks oma lapsepõlve, hoolimata kõigest sitast. Ma tunnen, et just tänu sellele on tänasel päeval saanud minust just see Krissu, keda kõik teavad. Ma heldin igakord, kui mu sõbrannad mulle ütlevad, et ma olen hea inimene. Ma vaatan oma sõprusringkonda ja mõtlen, midagi olen ma siin elus ikka hästi ära teinud, et sellised pärlid mu kõrval on. Tavaliselt koolivägivalla all kannatajatel on 2 väljundit: Kas jäädki halliks hiireks ning terve elu jälitab sind hirm või kasvad sellest välja ja saad veelgi tugevamaks selle arvelt. Ma olen tänulik kõigele, et ma olen just see teine variant. Ma olen tänulik, et ükskõik mis halba ma seal koolis kogesin, siis praegune heaolu kompenseerib seda rohkem kui küll. Ma olen õnnelik, et mu vanemad on minusse suhtunud väiksest peale ühtemoodi. Ma tean, et nad küll tihti ei pruugi mulle tunnistada seda, aga olgem ausad, paremini nende tütar küll poleks saanud sellest taagast välja kukkuda. Jah küll olen ma emotsionaalselt võib-olla natukene alla surutum, aga seda pigem seepärast, et ma ei taha näidata enam oma nõrkusi. Mul on tekkinud kaitserefleks ning see ei ole kunagi halb. Ma ei ole see ohver, kes väriseb ja nutab kodus, kui mõtleb minevikule. Ausalt, seda emotsiooni minus ei eksisteeri. Küll aga tahaks ma lihtsalt kaitsta kõiki teisi, aga paraku see ei ole noorte ühiskonnas just eriti võimalik.

Mu süda natuke murdub alati, kui kuulen ja näen koolivägivalla all kannatajaid. Mitte, et see tooks mulle mälestusi. Kusjuures ei too. Vaid ma lihtsalt südamest loodan, et nad suurena on siiski nemad ise ja teevad teistele silmad ette. Me ei saa minna tagasi ja minevikku muuta, me saame muuta olevikku ning teha paremad sammud tuleviku suunas.

Ma tegin seda!

Krislyn

Esimest korda panin oma loo kirja SIIN!