Unsplash
Olen õpetaja ja tean nii probleemsetest lastest kui probleemsetest vanematest ühtteist, kuid midagi niisugust pole minu silmad varem näinud, kui see, mis tol päeval ühes väikelinna poes aset leidis.

Käosin koos noormehega ühes väikelinna kaubamajas jaemüügi poes tööks vajalikke asju otsimas, kui juhtusin meetri kauguselt pealt kuulma ja nägema, kuidas üks noor isa oma umbes 10aastast last (poissi) ähvardab poodi jätta ja rõvedate, tõeliselt roppude sõnadega sõimab. Endal samal ajal umbes pooleteiseaastane väike poiss õla peal magamas.

Kogusin end hetke, et üldse aru saada, mis just juhtunud oli, sest polnud kunagi nii jubedat ja roppu lapse ähvardamist ja sõimamist pealt näinud. Poiss kõndis isast eemale ja vaikides, midagi mehele ütlemata, kõndis poisile teise riiuli otsa järgi ka tema ema. Ei tea nüüd, kas ema pooldab samuti sellist "kasvatamise" viisi või ei julgend midagi öelda, kuna teadis, et oleks see peale arvatavasti ka ise samasuguse sõimu osaliseks või ka peksa saanud. Seejärel jätkas mees kõva häälega rõvedate roppustega lapse ähvardamist ja sõimamist.

Astusin ligi, olles ise veel täiesti šokis, ütlesin, et niimoodi lastega ei räägita, endal veel pisike laps õla peal magamas. Mees hakkas kohe ka minu peale karjuma, et kes ma enda arvates olen, et talle midagi ütlema tulen ja mis see üldse minu asi on. Vastasin, et olen õpetaja ja et ikka huvitab küll. Seepeale ägestus mees veelgi, hakkas veel kõvemini karjuma, mu noormees tõmbas mind igaks juhuks eemale ära ja suundusin kassasse, asjade eest maksma. Mees karjus mulle tulivihasena järgi, et sünnitagu ma endale ise lapsed ja vaadaku, kui lihtne neid siis kasvatada on. Kõik inimesed poes vaatasid ehmunud nägudega ringi ja hoidsid riiulite vahele.

Sain aru, et sellise inimesega rääkida ei ole võimalik. Kuid oleks tahtnud talle öelda, et tema niiöelda "kasvatamine" ehk siis ähvardamine ja rõvedate roppustega sõimamine, mida ta arvatavasti teeb pidevalt, kui ta juba avalikus kohas julgeb niimoodi käituda, küll lapsi ei kasvata, pigem põhjustab lapsele erinevaid vaimse tervise häireid ja käitumisprobleeme. Juhtunu viis mu täiesti endast välja, otsustasin koju minna, et rahunemiseks teed juua.

Olen ise noor õpetaja, kes õpetab eriklassis erinevate erivajadustega lapsi, enamik neist on emotsionaalselt ebastabiilsed ja käitumis- ning tundeeluhäiretega. Ka minu klassis on laps, kelle probleemide peamine põhjus saab alguse kodust, kus esineb koduvägivalda ja isa kasutab laste suhtes nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda. Olen koos kooli sotsiaalpedagoogidega korduvalt seetõttu lastekaitse poole pöördunud, kuid mingit muutust pole toimunud.

Jah, tean, et perele on määratud tugiisik ja kriisinõustamised, kuid tulemusi see pole andnud. Laps tuleb sageli juba hommikul väga ärrituna ja halvas tujus kooli. Iga raskemagi ülesande puhul tunnis või vahetunnis kaaslastega tekkinud arusaamatuse tõttu läheb poiss nii endast välja, et hakkab nutma, karjuma ja tihti ka üle keha värisema. Pärast rahunedes laps räägib, mis neil jälle
kodus on juhtunud ja nii on see päevast päeva.
Tean, et lastekaitse on üritanud vanematelt vanemlikke õigusi ära võtta, kuid tulutult. Kohtu arvates on lapsed ju söönud ja riides, nii et vanemlike õiguste ära võtmiseks põhjust pole. Kuigi tegelikult on minu klassi laps ka tihti näljas, nii, kool ongi siis taganud talle võimaluse käia hommikuti tasuta sööklas putru söömas.
Mulle jääb mõistetamatuks, miks meie riigis jäävad sellised lapsed abita, kuigi julgustame inimesi pidevalt selliseid juhtumeid märkama ja nende puhul reageerima. Tegelikult tuleb aga välja, et lastekaiste käed jäävad nende aitamisel lühikeseks, sest vanematele on antud palju õigusi,
küll aga mitte lastekaitsele, et oma tööd teha.
Tean ka, et pärast pere juurest eemaldamist, tekib lastekaitsel uus mure, nimelt tekib küsimus, kuhu
seda last panna, kuna käitumis- ja tundeeluhäirega lapsele on hea asenduskodu leidmine keeruline. Ise olen koolis töötanud alles paar aastat, kuid lootus neid lapsi aidata hakkab juba kustuma. Samuti on raske õpetada sellisest kodust pärit haridusliku erivajadusega lapsele lugemist, kirjutamist ja arvutamist, kui tema mõtted on kogu aeg kodus toimuval tragöödial.

Arvan, et probleem on suur ja kuna tean, et selliseid lapsi on palju, oleks riigil viimane aeg midagi ette võtta ja praegu olev sotsiaalsüsteem toimima saada, et inimesed ei peaks läbi annetuste üksikuid miljööteraapilisi ravikodusid rajama, sest vaja on neid mitu korda rohkem.