Pea laiali otsas
Pika tukaga Robinil (9) on mitmendat päeva võtmed kadunud. Tema ema Kaja (38) ei pane see imestama. Poja komme unustada on talle tuttav kooli algusest saati. “Kindad, sallid, vahetusjalatsid,” loetleb ema kooli ununenud asju. Kõige õnnetum oli lugu ujumispükstega – neid läks ujumise algõppe poolaastal kaotsi kolm paari.
“Lisakotti koos asjadega on üsna lihtne unustada,” arvab ema. “Ma ei kontrollinud ka kohe tema asju ja pükste puudumine selgus alles nädala pärast, kui uus basseiniminek ees seisis. Eks ostsin siis uued. Ühed püksid ilmusid jõuludeks kuskilt kooli garderoobi sügavusest ka välja.”
Levinud häda
Vanemate kiirküsitlus kinnitab, et unustamine on värskete aabitsajüngrite seas levinud häda. Mõne jõnglase kooli unustatud mütside, kinnaste, võimlemisriiete ja jopedega saaks teine õppur terve kooliaja hakkama.
Näiteks kaheksase Oskari ema Kristi (34) ütleb, et tema poeg tuli mullu sügisel koolist koju sandaalidega, sest tal polnud meeles kummikuid jalga panna, kuigi vihma sadas. Väga sageli jäid kooli kott või müts, jope, tossud või kehalise riided. Joonlauast ja pliiatsitest ei tasu rääkidagi. Hajameelsus kummitas poissi juba lasteaias. Kristi kirjeldab, kuidas laps läks hommikul vannituppa, seisis seal, tuli tagasi ja küsis, mida ta tegema pidigi.
“Aitasin tal siis teha loogilisi järeldusi abistavate küsimustega, nagu: mis sa arvad, mida vannitoas tavaliselt tehakse?”
Rakvere Vanalinna kooli koduõppe koordinaator Liis Priks märgib, et täiskasvanudki ilmutavad hajameelsust. “Näiteks unustas meil üks lapsevanem vaadata, mille ta selga paneb, ja lahkus koolist teise vanema mantliga. Ma ise olen oma suvejope bussi või kohvikusse unustanud. Kord parkisin kesklinna parklasse ja poest tulles avastasin, et olin autole võtmed ette unustanud,” muigab nelja poja ema. Kuidas siis lapsi suunata, kui isegi kõike meeles pidada ei oska, kõlab Liisi enesekriitiline küsimus.
Kaasasündinud või kujunenud?
Ka Kaja tunnistab, et mõned unustamised on osaliselt tema süü. “Näiteks ütleb Robin, et järgmiseks nädalaks on vaja heegelnõela. Ja kui ma seda kohe ei osta, avastame alles viimasel minutil, et nõela pole. Olen siis lapse kooli saatnud, ise poodi jooksnud ja viinud vajaliku vidina talle järele.”
Koolipsühholoog Karmen Maikalu arvates kipuvad unustama teatud sorti lapsed, need, kel juba loomu poolest pea laiali otsas. “Kuid unustada võivad ka tähelepanuhäirega lapsed ja need, kel on tekkinud mingi mure, mis muule mõelda ei lase,” teeb ta vahet. “Kui äkitselt hakkab unustama laps, kes enne oli hoolas, võib see olla ohu märk. Siis tuleb tegelda lapse murega.”
Kui hajameelsus on siiski loomupärane, tasub riidlemise asemel lapsega nõu pidada. “Mõnel lapsel aitab näiteks kleeps uksel või talisman taskus enne väljumist järele mõelda, kas kõik sai kaasa võetud,” soovitab psühholoog. “Pideva unustamise taga võib olla ka see, et laps ei tunneta oma vastutust – kaotatud asjad tuuakse autoga tagasi või ostetakse kohe uued.”
Vanemad peaksid lähtuma sellest, et kooli jäänud asjad on lapse probleem. Vanem saab aidata lahendust leida, last aktiivselt kuulates ja arutades, mida teha, et järgmine kord paremini läheks. Hea on lasta lapsel endal variante pakkuda. Võib arutada ka õpetajaga, ehk saab tema tunni lõpus meelde tuletada, et kõigil oleks asjad kotti pandud.
Õpetaja abi on mõeldav siiski vaid algklassilaste puhul, suurematel lastel saab vanem aidata avastada tema enda ressursse.
Vanemate taktikaid
Kristi, kes oli pojal juba enne kooli tähelepanuhäiret kahtlustanud, käis esimesed kaks nädalat koolis ise tema asjadel järel. Edasi võttis poja kaasa ja lasi temal aktiivsem pool olla. “Tahtsime abikaasaga, et talle jääks kaotamisest tulenev lisakohustus meelde,” selgitab ema eesmärki. “Kui tegime unustamise veidi ebameeldivamaks, see pisut vähenes. Päriselt kadunud siiski pole.”
Ka Kaja on kooli leiukastis nii üksi kui ka koos pojaga sobramas käinud. Ainus, mis tema meelest vähemalt leidmise tõenäosust suurendab, on riiete varustamine nimesildiga.
Liis on koduõppe koordinaatori ja lapsevanemana leidnud mooduse, kuidas poegade unustamiskalduvust leevendada. “Kui hakkame autoga linna trenni või ringi minema, küsin poistelt, kas nad ikka teavad, kuhu me läheme ja milleks,” jagab ta oma kogemusi. “Vahel on juhtunud, et sõidame viiulitundi ja viiulit polegi kaasas!”
Laste kasvatamine algab ikka enesekasvatusest, on Liis kindel. Ka Karmen Maikalu peab eeskuju väga oluliseks. Kui vanem seisatab enne väljumist ja kontrollib, kas võtmed, rahakott ja telefon on kaasas, kujuneb see lapselegi harjumuseks. “Kui see ei toimu sujuvalt, saab seda lapsele õpetada,” soovitab psühholoog. “Asjade kaasaskandmine on ju lihtsalt üks oskus ja seda, nagu kõiki teisigi oskusi, saab lapsele õpetada.”
Kui harjutan, siis oskan!
Angela Jakobson, kliiniline lastepsühholoog
5–12aastaste unustajate puhul võib abiks olla oskuste õppe meetod, mida eesti keeles tuntakse ka põngerja- või põnniõppe nime all.
Selle meetodi juures võlub mind, et fookus on probleemilt kõrvale suunatud. Olukorda käsitletakse nii, et lastel pole probleeme, on vaid oskused, mida nad pole veel ära õppinud. Kui tundub, et laps ei saa mingi ülesandega hakkama, võiks vanem endalt esimese asjana küsida, kas laps üldse teab, mida ta tegema peab, kuidas seda teha ja kas ta on saanud seda piisavalt harjutada.
Oskuste õpe on tõhus töövahend. Oleme õpetanud näiteks vabandamis-, töörahu-, jagamis-, sõnakuulamis- ja käte valitsemise oskust. Kindlasti saab abi ka unustamise korral!
Võtame näiteks Robini loo.
1. Oskuse nimetamine. Sõnastage oskus, mida laps peab õppima. Meie näites võiks see olla oskus võtta ujulast tulles kaasa ujumisriiete kott.
2. Kokkulepe lapsega. Räägi lapsele, mida kõike ta juba oskab, ja jätka: “On üks oskus, mida on hea siia nimekirja lisada. Ma tahaksin, et sa hakkaksid õppima oskust võtta kaasa oma ujumisriiete kott.”
3. Kasulikkuse uurimine. Lapse motivatsioon sõltub sellest, kas ta näeb õppimisest tulenevat kasu. “Mis sa arvad, mis kasu sa sellest oskusest saad? Mis kasu võiks sellest teistele olla?” Kui lapsel endal ideid pole, võib pakkuda ise paari, näiteks: “Ehk on sinu kasu see, et sa ei pea oma riideid otsima minema? Ja klassikaaslased ei pea sinu järel ootama?” Lapse probleemid lahenevad kõige paremini, kui ta saab ise aktiivselt protsessis osaleda.
4. Oskusele nime panek. See on laste lemmiksamme, nimedeks on näiteks pandud “Spider-oskus” (kui mul oleks nii palju käsi kui ämblikul jalgu, suudaksin õppetöö enne mängimist ruttu ära teha) ja “Galaktiline pesu” (sellega jõuan ma terve galaktikatäie nõusid ära pesta, nagu ema tahab). Meie näite puhul võiks nimeks olla näiteks Sipelga-oskus (sipelgad on ääretult usinad ning kannavad suuri raskusi).
5. Talismani valimine. Selleks võib olla koolikoti külge riputatav vidin või käepael, mis aitab meelde tuletada, et laps enne uksest väljumist ujumisriiete koti kaasasolu kontrolliks.
6. Toetajate leidmine. Lapsed on toetajaks valinud sõpru või vanemaid, ka lahkunud lähedasi, või jätnud toetaja valimata. Sobivad kõik lapse valitud variandid.
7. Jõustamine. Küsi lapselt: “Mis sa arvad, milline sinu omadus aitab sul seda oskust õppida?” Ära tühista pingutusi, öeldes, et seda oskust on väga lihtne õppida. Ütle hoopis: “See ongi keeruline, aga ma usun, et sa õpid selle ära, sest...” Põhjenda ja palu lapse väärt omadusi nimetada ka tema toetajal.
8. Tähistamise kavandamine. Uue oskuse omandamist tasub tähistada, tavaliselt peoga. Las laps saab uue oskuse üle uhkust tunda! Kavandage, millal pidu toimub ja mida seal pakute. Lapse soovil võite peo asendada ka millegi muuga (nt mõne väikse esemega).
9. Oskuse näitamine. Lavastage kodus rollimäng. Kui vaja, näita ise ette kriitiline hetk: laps on ujulas, kuivatab end, paneb asjad kotti, kasutab uksel meeldetuletajat ja kontrollib, kas ujumisriiete kott on ikka käes.
10. Oskuse avalikustamine. Rääkige teistele peres, klassis või lasteaias, mis oskust laps harjutama hakkab. NB! Kui laps ei soovi avalikustamist, võib see samm vahele jääda.
11. Oskuse harjutamine. Lapsel peab olema piisavalt võimalusi uut oskust harjutada ja see peab toimuma regulaarselt. Hea oleks üks kord päevas, 10–15 päeva jooksul. Ujumisriiete puhul seda teha ei saa, kuna tund on kord nädalas. Üks lahendus oleks laiendada oskust ka võimlemisriietele (sel juhul nimetage õpitavat oskuseks kanda kaasas lisakotti) või leppige kokku, et laps võtab “mängu-lisakoti” kooli kaasa. Riputage seinale tabel, kuhu iga kord, kui laps on edukalt uut oskust demonstreerinud, saab panna kleepsu vms. NB! Tagasikäiku ei toimu – kui laps siiski unustab, ei võeta sellepärast kleepsu ära.
12. Unustamine. Lapse areng pole sirgjoon, tagasilöögid kuuluvad protsessi juurde. Küsi lapselt, kuidas võiksid talle oskust vajaduse korral meelde tuletada. Pikkade sõnade asemel võib vanem teha käemärgi või nimetada oskuse nime.
13. Tähistamine. Kui kokkulepitud arv oskuse demonstratsioone on tehtud, tuleb kokkulepitud pidu. Laps saab seal oma uut oskust näidata ja tänada neid, kes teda aitasid.
14. Teiste õpetamine. Kui laps soovib, võiks ta oma uut oskust nüüd kellelegi õpetada, see kinnistab oskust veelgi.
15. Järgmine oskus. Enamasti tahavad lapsed kohe järgmist oskust harjutama hakata. Mis võiks selleks olla?
Lisa oskuste õppe kohta leiad Ben Furmani raamatutest “Põngerjaõpe” ja “Minu armas marakratt”.
