Püsiv või püsimatu?

“Gregor on alati olnud niisugune: näeb uut mänguasja ja jätab vanad lelud kohe kõrvale, väga pikalt ta ühe asjaga ei tegele,” ütleb Kai (34) oma kaheksa-aastase poja kohta. “Kui ta oli väike, pidasin seda tavaliseks laste impulsiivsuseks ega tundnud muret, nagu oleks tal tähelepanuga probleeme. Aga koolis algasid jamad. Õpetaja kaebas, et poiss vahib tunnis aknast välja, unistab, ei pane õpetaja juttu tähele. Seevastu vahetunnis on lärmakas, kihutab ringi.”

Õpetaja saatis Gregori koolipsühholoogi juurde. Spetsialist hüperaktiivsuse uuringuteks põhjust ei näinud (selle häire üheks avaldumisvormiks on just kehv tähelepanu). Tema sõnul oli tegu tavalise lapsega. Paljud algklasside lapsed ei suuda veel korralikult keskenduda, nende tähelepanu hajub kiiresti, nad ei hiilga püsivusega. “Aga keskendumisvõime on õpitav ja õpetatav,” lohutas psühholoog ema.

Psühholoogi toetust oli Kaile väga vaja. Tema ise oli juba jõudnud “tänu” õpetaja arvamusele, sugulaste vihjetele ja loetud artiklitele järeldusele, et poeg on hüperaktiivne ning tähelepanuhäirega.

Mõnda tähelepanu kohta

Kui otsida definitsiooni sõnale “püsivus”, pole muidu heast abimehest, interneti otsingumootorist, eriti kasu. Hoopis targem on vaadata mõnda psühholoogiaõpikusse, kas Jüri Alliku ja Marika Rauki toimetatud Tartu Ülikooli Kirjastuse omasse või Jüri Uljase ja Thea Rumbergi Koolibri väljaandesse (mõlemad mõeldud gümnaasiumile, aga väga huvitav lektüür ka lapsevanematele). Kui otsida viimasest välja peatükk “Tunnetusprotsessid”, saame teada, et tähelepanu on protsess, mis filtreerib inimesele laekuva info ja keskendab teadvuse mingile objektile või tegevusele.

Edasi jõuame püsivuse olemusele lähemale. Nimelt on tähelepanul viis omadust, teiste seas ka püsivus. Tähelepanu püsivuse kohta saame teada, et: “Täiskasvanu suudab hoida tähelepanu mõnel objektil või tegevusel tavaliselt 15–20 minutit, siis kaldub see kõrvale. Pisikeste laste tähelepanu ajaline ulatus on tunduvalt väiksem, umbes 5 minutit.”

Ometi suudame ju mõne asja kallal olla pikemat aega kui tühised 20 minutit?! Seletusi sellele leiab õpikust kaks. Esiteks, kui tegevus inimest väga huvitab, püsib tähelepanu selle juures kauem. Teiseks, tähelepanu on kaht liiki: tahtlik ja tahtmatu. Tahtmatu tähelepanu on sünnipärane, kuid tahtlik tähelepanu kujuneb alles kasvatuse ja õpetuse käigus.
Lastepsühholoog Reet Montonen pakub ajaks, mil laps on võimeline mingil määral tahtlikku tähelepanu ilmutama, 4.–5. eluaastat. Sellest east alates õpib laps, kuidas allutada oma tähelepanu kasvataja või vanema nõudmistele. Enne seda võtab ta enamasti vastu  selle, mida me oskame talle huvitavana välja pakkuda. “Monotoonsele ja igavale mängule laps ei keskendu,” ütleb psühholoog napilt.

Huvitavad ja igavad asjad

Teadmine tahtliku tähelepanu arengust peaks lapsevanemal pingeid tublisti vähemaks võtma. Üle jääb vaid vahet teha, milline tegevus on lapsele põnev ja milline mitte. Gregorit jälgides leidis ema kergesti üles tegevused, mis poisile pinget pakkusid. Venitama ja ringi vaatama hakkas laps siis, kui oli vaja teha koolitööd. Või midagi muud, mis väga ei meeldi, aga mida PEAB tegema.

Kui pikalt aga võiks üks normaalne laps tegelda mänguga, mis on talle huvitav? Järgnevast leiavad vastuse need, kellele meeldivad normid. (Seda lugedes on kasulik meeles pidada, et kõik lapsed on erinevad ja erinevad on ka mängusituatsioonid.) Montonen tsiteerib psühholoogialoengute materjale: “Huvitava mänguga tegeleb 1–2aastane laps keskmiselt 21 minutit, 3–4aastane 50 minutit, 4–5aastane 80 minutit, 5–6aastane juba 1,5 tundi.” Ja lisab: “Mina isiklikult suhtun neisse normidesse väga suure ettevaatusega.”

Ehk tasub lapse noomimise asemel vahelduseks vaadata enda käitumist? Näiteks Sassi (10) ema Riina (33) võtab rahulikult asjaolu, et poeg koduste tööde tegemiselt tihtilugu kõrvale kaldub. Ta võrdleb poja süvenemisvõimet enda omaga: “Näe, olen juba suur inimene, aga kui pean mingi ebameeldiva töö ette võtma, siis leian endale ridamisi varitegevusi. Küll on vaja kohvi juua, küll kreemi kätele panna. Miks siis Sass peaks teistsugune olema?!”

Ometi ilmutas Sass väiksena märkimisväärset rahutust. Esimesel kolmel eluaastal ei tulnud nende peres ette ühtki ööd, mil laps õhtust hommikuni ühte jutti maganud oleks. “Jumal tänatud, et tol ajal sellest tähelepanuhäirest nii palju ei kirjutatud, muidu ma oleksin end lolliks muretsenud ja kohe “ravima” hakanud,” hüüatab naine emotsionaalselt. “Ehk tänu sellele ongi Sass praegu normaalne poiss.”

Tahame lastelt liiga palju

Kai arvab, et laste püsimatust soodustavad vanemate ülisuured soovid. “Me ajame raamatutest näpuga järge, millal peab pisike kõndima-rääkima hakkama. Ja unustame, et lapse paneb uusi asju õppima sisemine sund. Ammu enne õiget aega hakkame talle “arenguliselt soodsat keskkonda” looma, mis tavaliselt tähendab, et uputame lapse lelude sisse ning juhime iga minuti tagant tema tähelepanu mõnele uuele asjale. Ka mina olen oma lastega seda teinud.”

Ülearendamise ohu eest hoiatab lugejaid ka Inglismaal ilmuv ajakiri Practical Parenting: “Beebid sünnivad väga tagasihoidliku keskendumisvõimega. Ülestimuleerimine vähendab seda võimet veelgi.” Ajakiri annab nõu, kuidas leida piiri ülestimuleerimise ja lapse eakohase arendamise vahel.

• Hoia tasakaalu! Lapse päevakava sisaldagu erinevate mängude ja tegevuste vahel ka vaikset aega. Igavust on lapsele samuti aeg-ajalt tarvis.

• Jälgi lapse reaktsiooni. Kui märkad pinge või tüdimuse märke, lõpeta mäng. Arendab see, mis on tehtud rõõmuga.

• Ära võta juhtimist üle. Sina oled palutud osalema lapse mängus, mitte vastupidi!

Aga ehk tuleb püsimatuse tagant otsida hoopis tööharjumuste puudumist, nagu teeb seda Riina. “Ja selles on puhtalt süüdi pere, kes pole last kasvatanud ja harjutanud tööd tegema,” on ta enesekriitiline. “Muidugi, mina jõuan ju ka õhtul seitsmest koju, eriti ei jaksa siis lapse laua juures passida ja koolitöid tegema suunata. Aga peaks.”

Talis Bachmanni ja Rait Maruste koostatud õpik “Psühholoogia alused” paneb mõtlema veel ühele olulisele aspektile, mis võimega tähelepanu koondada kaasas käib. Kui teose keerulist keelt lihtsamalt ümber sõnastada, saame teada, et tahtlik tähelepanu eeldab tahtepingutust. Tahte kujundamine algab aga sellest, et vanemad lasevad lastel endil igapäevaelus ette tulevaid väikesi raskusi ületada ega torma neid pidevalt kõrvaldama.

Erinev või häirega

Nooremat poega Richardit (3) jälgib Kai aeg-ajalt ärevusega. “Vanema vennaga võrreldes on ta tõeline rahmeldis,” ütleb ema. Kaid paneb muretsema, et laps rähkleb, on kannatamatu, ärritub kergesti ja hakkab siis nutma või lööb. Kas see on hüperaktiivsus, küsib ema ja naerab ise oma hirmu üle: “Ilmselt võimendab muret see, et õpetaja kahtlustas Gregorit tähelepanupuuduses. Kui näen, kui rahulikult Richard ettelugemist kuulab, tundub sellisele diagnoosile mõtleminegi naeruväärne.”

Seevastu paljud USA vanemad tunduvad sellist diagnoosi just ihkavat. Lastekasvatuse praktik, õpetaja Paul Kropp kirjutab raamatus “Mina olen lapsevanem, sina ole laps”, et mõnikümmend aastat tagasi ei tuntud “tähelepanu defitsiiti”, vaid tollal öeldi nõrga tähelepanuvõimega laste kohta lihtsalt, et nad tunnevad igavust ega ole motiveeritud. Tähelepanu väärib ka hüperaktiivsuse sünnilugu.

“1955. aastal leiutati ravim nimega ritaliin, mis mõjus täiskasvanutele ergutina, kuid väikestele – rahustina. Et õigustada lastele uue ravimi andmist, oli vaja haigust. See haigus nimetati 50ndatel hüperkineesiks, 60ndatel hüperaktiivsuseks.”

Kropp rõhutab, et loomulikult on olemas ADHD-ga (aktiivsus- ja tähelepanuhäirega) lapsi, kellel ravim aitab normaalselt areneda ja suhelda. Kuid ta palub vanemaid aeg maha võtta, enne kui last tablettidega ravima hakata. “Ühiskond on liiga huvitatud meie laste hoidmisest vaiksete ja kuulekatena,” kirjutab ta kokkuvõtvalt, “ega ole huvitatud nende juttude kuulamisest, annete soodustamisest ja omavaheliste erinevuste talumisest.”

Uuringutulemused eri maade ADHD-laste arvu kohta on erinevad, jäädes 3–20% piiresse. Suurem on see number maades, kus lastele esitatakse rohkem nõudmisi. USAs on mõnede allikate järgi igal kolmandal lapsel ADHD. Eesti “hüpikute” arv pole teada, aga enamik välismaa hullusi jõuab kunagi ka meile. Eriti teades, et Eestis on vanemate ootused oma lastele uskumatult kõrged. Kui Paul Kroppil on õigus, on tähelepanu defitsiit tõepoolest tingitud meie endi mugavusest ja ajapuudusest.

Keskendumist saab õpetada

Nagu gümnaasiumiõpikutes kirjas, areneb tahtlik tähelepanu välja alles kasvatuse käigus. Seega on meil võimalik aidata oma lapsel kasvada tähelepanelikuks ja püsivaks inimeseks. Kuidas seda teha? Mõned emade arvamused.

• Aidata võiksid mängud, kus tuleb midagi tähele panna, kuulata või jälgida. Näiteks peidab ema tuppa kella ja laps peab selle tiksumise järgi üles otsima.

• Parim õpetaja on isiklik eeskuju. Kui laps sinuga räägib, kuula teda ja ära tegele muude asjadega.

• Kui algklassilapse tähelepanu pidevalt kodutöödelt kõrvale kaldub, leia aega tema kõrval olla või vähemalt käi vahepeal uurimas, kuidas lapsel läheb. Tunnusta tehtud ülesannete eest.

• Esita lapsele oma palved ükshaaval. Ära pahvata korraga: “Korista tuba ära! Kas sa käed juba pesid? Nuuska nina!”, vaid oota enne järgmist tööd, kuni eelmine on tehtud.

• Ära sekku, kui laps süvenenult millegagi tegeleb.

• Ära sunni last vägisi joonistama-voolima-laulma. Oota, kuni ta ise tahab seda teha.

• Õpeta lapsele ootamist. Selleks on head lauamängud, kus peab oma mängukorda ootama. Kui laps tuleb sind kutsuma, kuid sina paned parajasti pesu masinasse, siis ütle: “Jah, ma tulen kohe, kui olen pesumasina käima pannud.” Ja siis tuleb oma sõna ka pidada.

• Laps peabki elav olema. Soodsaimad eeldused püsivuse arenguks lood siis, kui lased tal ennast ka füüsiliselt välja rahmeldada.

Norme võiks mõista laiemalt
Lastepsühholoog Reet Montonen:
Me elame kultuuris, mis võimaldab nii täiskasvanutel kui lastel olla aktiivsed. Aktiivsust soositakse igati. On meie kultuuriline eripära, et vanemad tahavad oma lapsi näha aktiivsete tegijatena.
Samuti on vanemates rohkesti hirme. Kui poeg või tütar ei käitu nii nagu sõbranna laps, on kerge tekkima kahtlus: äkki on tal midagi viga? Tahetakse teada, mis on normaalne, aga sellesama normi mõiste tundub vahel olevat nii kitsas.
On vanemaid, kelle ootused oma laste suhtes on väga kõrged. Ei arvestata seda, kas lapse vanus ja arengutase üldse võimaldab neile ootustele vastata. Juba mudilaselt tahetakse näiteks, et ta suudaks reeglitele alluda ja oma impulsse valitseda. Samas on olemas ka teine äärmus – vanemad, kes ei näe probleemi, ei tunneta piiride-normide vajadust.
Kui soovite luua kodus keskendumiseks soodsat õhkkonda:
• Kõige olulisem on vanema soov olla koos lapsega. Mängimine ei tähenda
ainult oma aja pühendamist lapsele, temaga peaksid olema ka vanema mõtted ja loovus. Ainult nii on laps suuteline vastu võtma meie korraldusi, piiranguid, soove.
• Enda allutamine teiste reeglitele pole lihtne kellelegi. Toeta last iga pisikese edusammu korral!
• Loo kodus võimalikult müravaba keskkond. Kui telekas ja raadio mängivad, ei suuda laps keskenduda, veel vähem keskendumist õppida.
• Arvesta ajahetke: õhtul kell kaheksa pole kõige õigem aeg püsivust arendada.