Foto: Pexels
Ma ei taha, et keegi elaks läbi seda, mida mina. Ma tahan osata kiusamist ennetada. Ma tahan võidelda selle õeluse vastu. Ma ei taha, et ükski laps nutaks klassinurgas ja paluks surma, kuna õelad sõnad on ta seest katki rebinud.

On lapsi, kelle jaoks pole kool koht täis kilkeid ja uusi teadmisi, vaid pigem ängistust. Seda, et ta klassikaaslaste jaoks vaid ärakasutamiseks sobib, mõistis väikeses kohas elanud Saara juba varakult.

Saara (26) meenutab oma koolipõlve pigem nukralt ja põhjusega — Saarat ei kiusanud mitte ainult klassikaaslased vaid ka õpetajad, kes oleks pidanud tema seljatagust kaitsma.

Mul olevat sea nina

Tol ajal veel õrnas eas olnud tütarlaps sai palju kuulda nii enda kui oma pere kohta käivaid solvanguid. “Mu ema oli kodune ja aitas hoolt kanda haige vanaema eest. Teised aga naersid, et ta on tühine ja tulevikus olen nagu tema — käin ainult turul,” meenutab Saara, kellele mõjusid armastava ja toetava ema kohta käivad sõnad teravalt. Lastel aga armu polnud ja nõnda võeti igapäevaselt ette ka nii Saara kui tema mõlema vanema füüsise kommenteerimine. “Öeldi, et mul on sea nina, et mina ja mu vanemad oleme paksud, mu ema peaks dieedile minema. Ema hoiustas asju ka kilekotis ja klassiõde sai seeläbi lõõpida, et kogu pere raha kulub minusuguse toitmisele — vaesel emal pole isegi käekoti jaoks enam raha”. Ning kuigi erinevalt klassikaaslastest, sai Saara pere tegelikkuses endale lubada ka mitmeid perereise, ei muutnud see klassikaaslaste seas tema mainet. Nähti vaid seda mida sooviti.

Kuigi ema pakkus tüdrukule välja, et too pärast põhikooli lõpetamist kooli vahetaks, oli Saara siiski optimistlik — gümnaasiumiks kasvavad ju inimesed tavaliselt suuremaks, saavad mõistlikumaks. Nii ta vähemalt lootis. Reaalsus oli kahjuks nukramates toonides ja kõik jätkus nii nagu varem. Küll ühe erandiga — ühtäkki oli tubli ja tragi tütarlaps, kes põhikooli enamuses viitega lõpetas, ka õpetajate põlu all.

Ma sain aru, et kas ma õpin või mitte — ma saan alati kolme

Saaral oli kindel eesmärk juba esimesest päevast gümnaasiumis — lõpetada kooliaste kuldmedaliga. Lahtise peaga ja siiani vaid headele tulemustele õppinud tüdruku jaoks ei tundunud see millegi ilmvõimatuna. Ometigi hakkas ta eneselegi üllatuseks mitmes aines järjepidevalt saama kehvemaid hindeid kui harjunud. “Ma sain aru, et kas ma õpin või mitte — ma saan alati kolme. Võisin kirjanduses lugeda kõik vajaliku läbi ja ma sain kolme. Võisin jätta raamatu lugemata ja oma vastustes improviseerida ning hinne oli täpselt sama,” kirjeldab Saara kuidas talle antud hinded hakkasid üsna ruttu tunduma kummalised. Oletustele pani lõpliku punkti olukord, kus klassiõde tema pealt maha kirjutas ning sai viie samal ajal kui Saarale määrati hindeks taaskord kolm.

Gümnaasiumi lõpuklassis osales Saara oma uurimustööga konkursil, mis eeldas ka tundidest puudumist. Kuna Saarale endale anti koheselt eitav vastus, läks läbirääkimisi pidama tüdruku juhendaja, kes oli tulemuse üle ebameeldivalt üllatunud. “Ta ütles mulle, et pidas sinnamaani mu kirjeldusi ebaausast kohtlemisest pigem liialdamiseks, aga õpetajatega rääkimas käies tajus ka ise vaenulikku suhtumist, mis mulle suunatud oli,” meenutab Saara, kuidas üks õpetaja olevat juhendajale konkreetselt öelnud, et mis sellest lollist ikka juhendada.

Õnneks mõjusid need sõnad haprale neiule vaid innustavalt ja nõnda tõi ta koju ka konkursivõidu. Märkimata ei tasu jätta asjaolu, et just Saarat igapäevaselt maha tegevad õpetajad olid need, kes esimesena tüdruku edust osa saada tahtsid. “Eriti uhke oli kirjanduse õpetaja, aga kui ütlesin valjult välja, et tema ei soovinud asjas mingit osalust ja mu töid oli seetõttu sunnitud kontrollima keegi teine, läks ta näost punasemaks kui ta juuksevärv.” Saara poolt oli ka juhendaja, kes tegi väga konkreetselt selgeks need õpetajad, kes tüdrukule vastu tulid ja teda aitasid — nende seas polnud ühtegi Saara enda õpetajat, kes oleks pidanud talle toeks olema.

Selle alandava hetke hinnaks oli ka kirjanduse õpetaja poolt 32. punktile hinnatud proovikirjand. Sama kirjand, mille teine õpetaja hindas 86. punkti vääriliseks. “Uurisin enda õpetajalt, et millest küll nii suur punktide vahe tulla võib, mille peale ta lihtsalt nähvas, et ju ma siis meeldin teisele hinnanud õpetajale, kes on meessoost.” Ent taaskord andis just selline tagasiside tüdrukule võimaluse säramaks ja just Saara sai lõpukirjandi eest lennu kõrgemaid punktid.

Ometigi jagus õpetajate kiuslikkust ka kooliseintest väljapoole. Nii õnnestus tal ka arstikabineti ukse taga koos emaga oodates vihastada välja klassijuhataja, kes käskis tsirkus lõpetada ja kohe kooli minna. Nõnda otsustas Saara loobuda ka ainsast asjast, mis teda kooli juures rõõmustas — ujumisest. “Sain päevast päeva kuulda, kuidas olen üks paras vaal ja mollusk. Mu riideid peideti pidevalt ära ja õpetajal ei jagunud muid sõnu, kui et ju ma siis olen selle kõik ära teeninud”.

Ema toel

Üks vähestest, kes kõigega kursis, oli Saara ema, kes teda toetas nii hästi kui suutis ja just tänu ema julgustusele jõudiski Saara päevani, mil oma kiusajatest vabaks sai — lõpuaktuseni.

Täna ei tea Saara oma endistest klassikaaslastest ega õpetajatest midagi ning väldib nendega kontakti. Ning kuigi Saaral on praeguseks omandatud majandusalane kõrgharidus, on minevik jätnud temasse niivõrd suure jälje, et tüdruk on otsustanud erialavahetuse kasuks — Saarast saab õpetaja. “Ma ei taha, et keegi elaks läbi seda, mida mina. Ma tahan osata kiusamist ennetada. Ma tahan võidelda selle õeluse vastu. Ma ei taha, et ükski laps nutaks klassinurgas ja paluks surma, kuna õelad sõnad on ta seest katki rebinud. Tuleb varakult juba selgeks teha, et kiusamine ei ole okei ja teistest erinemine on okei. Kõik ei ole samasugused, erinevus toobki elule vürtsi juurde. Kui laps ei taha enam minna kooli, siis on alati sellel põhjus. Tuleb uurida,mis seda põhjustab.”

"Mõmmi ja sõbrad" näitab, kuidas olla hea sõber

Foto: Pere ja Kodu

November on traditsiooniliselt lapse õiguste kuu. Tänavu keskendub see kiusamisele kui ühele teravamale probleemile Eesti ühiskonnas.

Sel aastal panevad käpad kokku Karu-aabitsa Mõmmi ja "Kiusamisest vabaks!" sümbol Sõber Karu. Nimelt toob Pere ja Kodu lavale lasteetenduse "Mõmmi ja sõbrad", koostööpartneriks Lastekaitse Liit. "Kui räägime sõprusest ja erinevate põlvkondade ühisosast, on meie kultuuriruumist keeruline leida siduvamat ja positiivsemat sümbolit, kui seda on Mõmmi," kinnitab Lastekaitse Liidu juhataja Varje Ojala.

"See oli pool sajandit tagasi, kui Heljo Mänd kirjutas „Mõmmi ja Aabitsa" ning Mõmmi ja tema sõbrad televisioonis üles astusid. Nüüd on vanad sõbrad tagasi, seekord teatrilaval," kutsub lavastaja Ivo Eensalu.

Etendus toob lavale teleekraani kaudu mitme põlvkonna lastele tuntuks saanud kostüümid, tegelased ja isegi samad näitlejad - Katrin Karisma jt. Etenduses selgitatakse heade suhete olulisust ja näidatakse võimalusi, kuidas käituda hea kaaslasena.

Enne etenduse algust tervitab nii väikseid kui suuri külalisi Sõber Karu, kes on lasteaedade ja koolide kaudu tuttav kümnetele tuhandetele lastele. Kiusamist ennetav haridusprogramm on tänaseks jõudnud Eestimaa 477 lasteaeda, 145 kooli ja ka esimesse lastehoidu.

Lapse õiguste kuu kulminatsiooniks on 20. novembril Lastekaitse Liidu aastakonverents, mille raames on ka loovkonkurss „Õigus olla mina ise". Sealt joonistub välja, millised meie lapsed olla ja kuidas elada soovivad. Parima sõnumiga plakatid leiavad 2020. aastal oma koha linnaruumis.

Piletid etendusele võid osta SIIT!