Erakogu
Ühest küljest mitmekuine suvepuhkus, teiselt poolt vahel hilisõhtusse venivad tööpäevad. Kõrvaltvaataja leiab õpetajatööst nii plusse kui ka miinuseid. Mis lõpuks loeb? Oma loo räägivad kolm kooliõpetajat.

Klassi ette õpetama jõutakse erinevaid teid pidi. Nii teadis Kuressaare Gümnaasiumi klassiõpetaja Lelet Aavik-Part juba põhikoolis, et temast saab õpetaja ja just kooli kõige pisematele — algklassidele. Ta viis sisseastumisdokumendid Tallinna Ülikooli klassiõpetaja erialale. “Plaani B mul polnud, sisetunne ütles, et saan sisse. Saingi,” meenutab Aavik-Part.

Erakogu

Lelet Aavik-Part

Vestlusringi ülejäänud osalised alustasid aga tegutsemist teistel tööpõldudel. Triinu Pääsik tunnistab, et alustas õpetajana tööd pooljuhuslikult-poolsunniviisiliselt. Bakalaureusekraadi sai ta andragoogika, magistri haridustehnoloogia erialal. “Valdav osa magistriõpingute ainetest oli põimitud õpetajakogemusega, õpingute käigus käsitleti palju just kooli ja õpetaja vaadet, minul vastav kogemus puudus, jäin justkui kogu aeg kõrvale. Tundsin, et lihtsalt pean õpingute toetamiseks kooli tööle minema, ” räägib Pääsik, kes alustas inglise keele õpetajana, aga praegu annab Rahumäe põhikooli õpilastele arvutitunde ning on ühtlasi kooli haridustehnoloog.

Erakogu

Triinu Pääsik

Tabasalu Gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Janika Ojamäe õppis Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust ning lisaerialana keeletoimetamist. Jõudis isegi Postimehe toimetuses kätt proovida ja töö meeldis. Meeldis niivõrd, et uuris võimalusi lehe juures päriselt tööle hakata, aga tol hetkel polnud põhitöökohta saadaval. Aga siis kutsus põhikooliaegne õpetaja Ojamäed paaril korral Tabasalu Ühisgümnaasiumisse ennast asendama. Pedagoogiroll õnnestus nii hästi, et peagi palus koolipere tal juba päriseks neile tööle tulla. “Nii et käisin õpetajakutse saamiseks vajaliku kursuse läbi ja olen alates 2019 aasta detsembrist lõpuks „päris” õpetaja,” naerab Janika Ojamäe ja on väga rõõmus, et kõik just nii läks.

Erakogu

Janika Ojamäe

Ühel päeval kellegi lemmikõpetaja


Mitte ükski kolmest õpetajast pole oma karjäärivalikut kahetsenud. Mis ei tähenda, nagu poleks ette tulnud kõhklusi — kas ma ikka sobin sellesse ametisse? Janika Ojamäe sõnul kerkis see küsimus mõttesse eelkõige esimesel aastal. “Suureks abiks olid kolleegid, nende hulgas minu enda kunagised õpetajad, aga ka teised, sealhulgas juhtkond. Kogu koolipere. Ma võisin alati murede ja küsimustega nende poole pöörduda ja ma sain alati abi, tundsin, et mind ei jäetud üksi. Eks nad natuke muretsesid, kas ma kohanen. Nüüd lõpeb mul kolmas õpetaja-aasta.”

Triin Pääsik mäletab, kuidas ta sõnastas oma pedagoogikarjääri alguses, milline õpetaja ta olla tahab. “Esialgu olid standardid üsna madalad: soovisin olla õpetaja, kellest vabal hetkel mööda minnes pilku ära ei pöörata,” räägib Pääsik. “Mida aeg edasi, seda sügavamaks ja tähenduslikumaks muutus minu soov. Soovisin olla õpetaja, kellega jagatakse enda rõõme ja muresid, keda usaldatakse ja kellega on teistsugune side. Kuniks julgesin soovida olla kellegi lemmikõpetaja!” Jõudis kätte päev, mil üks koolilõpetaja aktuse päeval seda õpetaja Pääsikule lilli üle andes kinnitas. “Ma olin südamest liigutatud. Hiljem olen seda veel kuulnud ja alati jälle väga rõõmustanud, aga eks see päris esimene jääb ikka kõige rohkem meelde.”

Eeskujud oma koolipõlvest


Meelde on jäänud ka enda lemmikõpetajad. Neid kirjeldades korduvad omadused “usaldus”, “ausus”, “heatahtlikkus” ja “kannatlikkus”. Lelet Aavik-Part on kindel, et elukutse valikul mängis rolli tema koolipõlve muusikaõpetaja, kes oskas õpilaste puhul näha ja kuulda rohkem kui seda, kas laulusõnad peas ja viis selge. “Meil tekkis väga sügav kontakt, kui tundsin, et saan seda õpetajat usaldada. Ja siis ühel hetkel inspireeris muusikaõpetaja mind ilmselt eneselegi teadmata nii, et soovisin ise täpselt samasuguseks õpetajaks saada,” arvab Aavik-Part.

Mõjutusi enda koolipõlvest tunnistab ka Janika Ojamäe: “Esimene tõeline lemmikõpetaja oli eesti keele õpetaja 8. ja 9. klassis. Kui klass oli rahutu, kui keegi segas tundi, siis ei tõstnud ta häält, vaid jäi täiesti vaikseks ja ootas vaikust. Kui vaikus oli käes, ütles ta ehk ka seda, mis teda sel hetkel häiris, kurvastas — seda kõike rahulikul, vaiksel toonil, nii et see paneks mõtlema, mõjuks ning seejärel jätkas tunniteemaga. Selle tehnika võtsin teadlikult ka enda tundidesse üle. Hea on hiljem olnud lugeda õpilaste tagasisidest, et nad on seda märganud ja öelnud, et ma ei ole nende peale kunagi häält tõstnud, vaid suudan rahulikult keerukamad olukorrad lahendada.”

Kas Eesti õpetajad on õnnelikud?

“Iga õpetaja on oma õpetamisõhina sepp ja tööõnne rajaja” mugandab Triin Pääsik tuntud tarkust.

“Mina olen seda meelt, et õnnetunde saab tekitada inimeses vaid tema ise. Õpetajad, kes tunnevad ise huvi õppimise ja arenemise vastu, on need, kes jäävad mulle silma kõige õnnelikemana. Nad teevad natukene midagi rohkemat, kui on vaja ja nad saavad seda kõike nautida.”
Janika Ojamäe täiendab: “Tean, et noori hirmutab kooli tööle tulek. Nii oli see ka minul. Kuid seda parem on tunne ja suurem on rõõm, kui saab minna sellele hirmule vastu, see ületada ja näha, et kõik on hästi ning tunda, et oled õiges kohas ja saad kogeda seda, et õpilased hindavad sind.
Mul endal on sageli nii, et kui õpilased vaikselt töötavad, siis vaatan neid ja mõtlen — kas ma tõesti olen siin? Kas ma tõesti olen nende õpilaste õpetaja, kas tõesti on mind omaks võetud? Kas tõesti on minu ammune unistus täitunud? Noored võiksid julgemalt õpetajaametit valida, sest see on lihtsalt parim töö. Jah, nii mõtlen ma endiselt, oma kolmandal tööaastal”