Traditsioonilises õpikeskkonnas on enamasti vastutav täiskasvanu, kes juhendab laste tegevust, öeldes neile, mida teha, kuidas teha ja kui kaua võib teha. See ei ole vabadus, sest laps ei saa katsetada oma oskusi valikuid teha, vaid järgib kellegi teise valikuid. Seega on parem suurendada lapse vabadust tema kasvades, mis samuti tõstab tema eneseteadvust kõvasti.

Montessori õpetuse puhul valib laps ise oma tegevused ja kui tegeleb nendega, toimub loomulikult pidev areng. Kui laps ei vali ise oma tegevusi, vaid täiskasvanu ütleb talle, mida ta peab tegema ja kuidas käituma igal sammul, ei saavutata soovitud eesmärki, sest lapse isikupära ei arendata terviklikult. Enamgi veel, võib tekkida konflikt selle vahel, mida laps teha tahab ja mida teda tegema pannakse. Seetõttu tee iseseisvusele oleks see, kui laps teeks ise oma valikud, kuna niikaua kui täiskasvanu sekkub ja teda juhendab, ei saa lapse isikupära vabalt areneda, sest ta tegutseb teiste mõju all. Vaba valik ei ole ainult filosoofiline, vaid ka eluline küsimus. Paljud saavad sellest küll põhimõtteliselt aru — laps areneb, kui temas olevat sisemist potentsiaali lastakse avaneda, seega on vajalik lubada tal niipalju vabalt tegutseda kui võimalik — kuid tegelikkuses on paljud lapsed ülidomineerivate täiskasvanute mõju all.

Isiksuse areng on hariduse tegelik eesmärk

Seega peaks kasvatus olema suunatud lapse spontaansetele valikutele, mis tähendab, et laps saab arendada oma isikupära terviklikult ja samal ajal respekteerida ja väärtustada teda ümbritsevate laste individuaalset omapära, ilma et sellest oleks ohtu lapse isikupärale. Sellise kasvatuse eesmärgiks on, et laps oleks iseseisev ja huvitatud elukestvast õppest. Selle põhisisu on ise oma otsuste tegemine ja iseseisvalt mõtlevad lapsed, kes ei ole kellegi kontrolli all — selliseid lapsi vajame me tänapäeval rohkem kui kunagi varem.

Muidugi on tähtis näha ka lapse väliseid tegevusi arenguvahendina, kuid tähtsaim on sisemine kasvamine, mis on õpetuse tõeline eesmärk. See on palju tähtsam kui välised tegevused ja tulemus. Seega täiskavanute soov peaks olema, et laps ei kasvaks mitte ainult poisiks või tüdrukuks, vaid et lapsel kujuneks sisemine enesekontroll ja ta vajaks vähem juhendamist väljastpoolt.

Tõeline vabadus tähendab seda, et laps on võimeline tegutsema, nagu poleks täiskasvanut kohalgi. Loomulikult on täiskasvanu küll seal, tema kohalolek on tuntav ja soovitav, kuid tundub, et teda seal nagu polegi.

Näha last vabalt kasvamas, jälgida tema avanemist ning kaasa aidata tema arengule, ettevalmistamaks teda elluastumiseks — see on tema vanemate ja õpetajate rõõm ja rahulolu.

Autor: Margrethe Josefsen

Allikas: visioonid.ee