Tusane nooruk — depressiivne, laisk või kasvatamatu?
Rahulolematu, kergesti ärrituva või ümbritsevate suhtes süüdistava hoiakuga teismelisega
puutuvad aeg-ajalt kokku kõik lapsevanemad ja õpetajad. Kui palju peaks sellisel moel
käituva nooruki puhul kaaluma, kas tegu võib olla depressiooniga, mitte ainult hetkelise
tusatuju või kasvatamatusega?
Depressioon on psüühikahäire, mida diagnoositakse kindlate kriteeriumide alusel.
Depressiooni põhisümptomiteks on alanenud meeleolu ning huvi ja elurõõmu kadu koos
energia vähenemisega. Sellega kombineeruvad madal enesehinnang, enesesüüdistus,
lootusetus, suitsiidimõtted ja -teod, halb keskendumisvõime, rahutus ning muutunud uni, isu
ja kaal. Depressioonist saab rääkida siis, kui sümptomid on kestnud vähemalt kaks nädalat
ning põhisümptomid enamikul neist päevadest. Kindlasti kaasneb depressiooniga ka rohkem
või vähem sotsiaalse toimetuleku häire, mis noorukitel tähendab eelkõige probleeme koolitöös
ja suhetes. Keskendumishäirete tõttu tekivad õpiraskused, senised lemmiktrennide kipuvad
pooleli jääma ning sagenevad tülid lähedastega.
Kuigi depressioon on noorukiea peamine tervisehäire, on see aladiagnoositud ja ravi saavad
vähesed. Teismelistel on skriinimisel jõutud depressiooni levimuseni keskeltläbi kümnel
protsendil.
Vanemad ei ole sageli teadlikud depressiooni sümptomitest oma lastel, sest noorukite
depressioon avaldub täiskasvanute omast sageli oluliselt erinevalt. Nii on näiteks noorukite
depressioon tugevalt seotud alkoholi kuritarvitamisega ja riskikäitumisega tervikuna.
Ravimata depressioonil on kalduvus korduda ja see on narkootikumide kuritarvitamise ja
sõltuvusprobleemide riskitegur. Alanenud energia tõttu tuntakse end väsinuna ning tihti
otsitakse korduvalt abi seoses erinevate kehaliste vaevustega, näiteks ilmnevad sageli peavõikõhuvalud.
Esiplaanil võivad olla ka uinumisraskused või katkendlik rahutu uni.
Täiskasvanud kipuvad sellist teismelist alusetult süüdistama laiskuses. Seni väga hästi
õppinud laps suudab ka depressiivsena oma õpitulemusi mõnikord väga kaua heal tasemel
hoida ja käituda vanemate jaoks igati tavapäraselt. Sel juhul võib silma hakata hoopis
vähenenud eakohane suhtlemine ja endassetõmbunud rõõmutu olek.
Depressiivne nooruk ei pruugi olla abiotsiv ja silmatorkavalt kurvameelne, vaid hoopis tõrges,
vaidlushimuline ja kergesti ägestuv, selline, kes ei suuda alustatud tegevusi lõpetada.
Põhjus, miks noorukite depressiooni tuleb enam märgata, seisneb noorte kalduvuses valida
võrreldes täiskasvanutega hoopis kergemini suitsiidne lahendus oma lootusetuna tunduvale
olukorrale. Siin saab määravaks usalduslike suhete olemasolu ja kvaliteet. Kui peres puudub
võimalus jagada nii negatiivseid kui ka positiivseid läbielamisi või tundeid, on teismelisena
masendust kogedes seda veelgi raskem teha. Internetiajastu pakub erinevates foorumites
esmapilgul suurepärast eneseabivõimalust. Ebakindlale noorukile võib tunduda erakordselt
ahvatlev ja turvaline jagada oma muresid näiliselt anonüümses keskkonnas. Kahjuks ei asenda
ükski virtuaalsel teel saadud toetus regulaarset lähedussuhet.
Mõnikord on vanema ja lapse suhted puberteedi tipphetkedel väga pingelised. Seda tingib
loomulik eraldumisprotsess – et saada täiskasvanuks, peab nooruk end vanematest psüühiliselt
lahti rebima. See on tihti seda valulisem, mida lähedasemad on olnud suhted – täiskasvanuks
saamine tundub selle võrra hirmuäratavam. Vanemate toetuseks tuleb rõhutada, et tihti ei ole
võimalik midagi muud teha kui lihtsalt olemas olla. Oma kurvameelse lapse aitamiseks peab
meil olema soov kuulata, mida meile öeldakse, ja tahtmine just sellel hetkel last aidata.
Lapsevanem peab olema valmis kiitma oma lapse tundeid just sellistena heaks, nagu nad
hetkel on, ja uskuma, et laps suudab ise nendega toime tulla. Mõlemale poolele on kergendav,
kui lapsevanem suudab noorukit kui iseseisvat inimest tunnustada.
Olukordades, kus endal käib lapse heitlike meeleoludega toimetulek üle jõu, on ääretult
loomulik pöörduda professionaalse aitaja poole.