Pexels
Kas tõesti pidi peale seda kõike, mida oleme üheskoos läbi elanud, veel viimast õpilastest välja pigistama ning hoidma neid ilusate ilmade ajal ekraanide ja massiliste tööde taga?

Märtsi keskpaigas distantsõppele jäädes oli olukord kõigile keeruline ning harjumatu. Kooli juhtkond pidi välja mõtlema uue süsteemi, osad õpetajad tutvusid lähemalt arvutidega ning õppima ära nii mõnegi uue programmi, õpilased aga hakkama rohkem tööd iseseisvalt tegema. Algsed kaks-kolm nädalat olid kõigil sisseelamiseks ning arusaamiseks, mis on normaalne kogus tunnitööd üheks päevaks. Nii mõnigi töö ei jäänud 45 minuti sisse, vaid venis mitmetesse tundidesse. Sisseelamisele järgnes täitsa normaalse mahuga koolinädalate periood, isegi peale õppetükkide valmimist oli sul energiat ja motivatsiooni sisustada oma vaba aega. Õue sõpradega ega ka kuhugi mujale minna juu ei saanud, tuli hakata endale muid tegevusi leidma. Poisina ma veetsin selle aja küll videomänge mängides, kuid ühel hetkel tüdinesin ka nendest ning otsustasin kuidagigi kasulik olla. Ilmad hakkasid ka juba ilusama poole minema, rohkem sai hakata viibima enda kodu aias, et pead värskendada.

See kõik lõppes kui kalendrist tõmbasime ära lehe "APRILL" ning vastu vaatas leht "MAI". Mängu tulid kurikuulsad Zoomi tunnid, mida oli nädalas kolm korda rohkem kui eelneva pooleteise kuu jooksul kokku, õpikoormuse languse asemel seda hoopis suurendati massiliselt. Zoomi tundidel pole küll midagi viga aga need kellaajad, millal need olid, ajasid täiesti pöördesse. Asja mõte lihtne: poolteist kuud oli möödunud enda organismi ümberharjutamisega, mis muutis kõigi eluviisi. Kuna kõik õpetajad enne distantsõpet ütlesid: "saate kauem magada, aga tehke koolitükid ära, kui palun siis saatke mulle!", siis loomulikult keegi ei suutnud kauem magamisele EI öelda. Õpilaste jaoks sai hommikuks umbes kell 12/13 ning kui õpetajad soovisid järsult maikuus zoomi teha kell 9 hommikul siis see oli õpilaste jaoks väga raske. Nad olid just harjunud kella 12ni magama ning nüüd, kui jäänud veel kuu aega kooli lõpuni, öeldi selle muudatusega, et harjuge jälle uue režiimiga.

Ilmad hakkasid ka juba vaikselt suve poole minema, kuid õpilased istuvad arvuti taha järjekordsesse Zoomi tundi ning nii mööduski ainuke ilus päev. Keegi küll ei pannud kätt ette arvutiga õue minemiseks, aga tavaliselt viibitakse siiski siseruumides. Kõikidel polnud ka võimalust minna värske õhu kätte Zoomis õppimiseks. Minu jaoks läks asi eriti tüütuks kui tunni lõpus pidid ootama 30 minutit, enne kuni algas järgmine. See viis minu graafiku täiesti paigast ära, kuna selle ajaga ei jõudnud midagi kasulikku teha. Huvitaval kombel märtsis-aprillis ning kehva ilmaga ei soovinud keegi selliseid tunde pidada...

Ainus vahe, kas 15. maist oleks võinud kooli minna või jätkata distantsõppega, on ainult asukoht, mõlemal juhul tuli jälle režiim ümber teha, et tundi jõuda.

Juttu iva on selles, et kas tõesti pidi peale seda kõike, mida oleme üheskoos läbi elanud, veel viimast õpilastest välja pigistama ning hoidma neid ilusate ilmade korral ekraanide ja massiliste tööde taga?

Aga siiski kiidusõnad ka tervele kooliperele, kes on siiani vastu pidanud väikeste viperustega sellel imelikul ajal. Me kõik oleme olnud väga tublid! Tervitused ka Keila Kooli 66.lennule!

MEGA MÕNUSAT SUVE KÕIGILE!

Arvamuslugu ilmus esmakordselt Keila Lehe Noortelehes.