Tundub, et arvutimaailmas on platvormidel omavahelisi suhteid keerulisemgi luua, kui inimeste vahel. Aga see on siiski võimalik. Miks mul on põhjust nii arvata, lugege mu eelmistest kirjutisest SIIT!

Alustame nädala keskel hommikut kell 6. Õigemini — meie mehega kell 6, et kell 6.30 poistel hommikusöök valmis oleks ja saaksime kell 7 Kevini arvuti taha istuda. Kooli IT osakonnast on tulnud öösel mail, et Opiq link peaks ühes õppeaines — eesti keeles — nüüd lõpuks toimima. See tähendab, et eKool on Opiquga sõbraks saanud ja Kevinil on aeg hakata tegema järgi eilset eesti keele tegemata tööd.

Ja see töötabki! Ülesanded avanevad üksteise järel. Oleks vaid praegu Kevini klassijuhataja, kooli IT spetsialist ning eesti keele õpetaja, kes sellega pere kõrvalt poole ööni tegelenud olid, meie kõrval, oleksime nad koroonaohule vaatamata vist oimetuks kallistanud. Aga neid ei ole. Loodan, et nad saavad veel natuke magada, sest viimane mail oli tulnud IT osakonnast kell 23.40. Seega, virtuaalsed kallistused teile!!!! Olete lihtsalt IMELISED.

Puhtalt lehelt

Meie digipoisid on pärast pudrukausi tühjendamist valmis alustama oma kolmandat digiõppe päeva puhtalt lehelt. Rõõmsalt, ilma eelarvamuste ja „õudukate” hirmuta. Seda soosib ka tänane tunniplaan, mis on kergelt puhkusemaiguline: Kevinil kaks matet (tema üks lemmikaineid), ettevõtlusõpe, kunst ja kaks kehalist. Lucal terendab küll veidi keerulisem, aga siiski üsna lihtsalt üleelatav päev: kaks matet (temagi lemmikaine, nad ise peavad ennast mõlemad realistideks!), inglise keel, loodus ja inimeseõpetus. „Täitsa mõnna!” kõlab Luca suust. Nii päeva kui pudru kohta.

Jah, Luca ongi siiani jäänud vähese tähelepanuga. Ta on ilmunud välja oma toast viimasel kahel päeval vaid siis, kui kõht on tühi. Mida te leiate mu kirjutistest Luca e-õppe kohta? Peaaegu mitte midagi… Kui probleeme ei ole, pole justkui põhjust kirjutada? On ikka küll! Ka positiivsest, eriti nüüd, kui kõigil pead halbadest uudistest niigi huugavad. Tema kuulub sellesse paati, kuhu see osa eesti õnnelikest õpilastest ja nende veelgi õnnelikematest vanematest, kes hõikavad mulle üle interneti: „Kuidas teil küll see kooliasi nii keeruline on, meil sujub kõik kenasti!”

Usun neid. Sest ka Lucal on esimesed kaks päeva sujunud ilma tõrgeteta. Oleks kõigil sama, võikski ju e-õppele jääda ja poleks vajagi enam kooli minna! Olen üsna kindel, et siin ei ole asi kinni ei koolis, lapses ega ilmselt ka lapse vanuses või iseseisvuses. Vaid puhtalt keerukas ja pretensioonikas digimaailmas. Ja osalt ka õpetajates ning nende (ebareaalsetes) ootustes. Mis ei ole tingitud nende pahatahtlikkusest vaid uuest olukorrast, mida mitte keegi ette ei kujutanud, kuidas see PÄRISELT toimima hakkab.

Luca kasutab oma e-õppes neid platvorme-programme-keskkondi, mis talle tuttavad juba 1. klassist saadik. Kõik toimib, kaasa arvatud stuudium. Ja kõik lähebki libedalt.

Kevini jaoks on aga enamik keskkondi uued, lisaks ei taha need omavahel suhelda. Ja see oligi see lõks! Ka õpetajad on ilmselt töökoorma all hullumas. Nad olid näinud terve nädalavahetuse vaeva parimas usus ja lootuses, et teevad laste ja nende vanemate elu lihtsamaks, tegid keeruliseks hoopis enda elu, püstitades kõrgeid eesmärke ja otsides välja kõikvõimalikke põnevaid lahendusi. Nagu ütles üks mu sõbranna: „Õpetaja vahetas esimese päeva järel ühe keskkonna teise — enda sõnul lihtsama — vastu, aga sellest uuest ei saa ma üldse midagi aru…” Ehk võinuks alustada distantsõpet erinevate keskkondade-platvormide tutvustamisega lastega ja nende vanematele. Näiteks lihtsas Skype või Hangouts’i videokõnega esmaspäeva hommikul. Nagu vist mõnedes riikides tehtigi, olen kuulnud.

Tuleb välja, et nüüd vist maksabki meile kätte see, et oleme seni üritanud hoida oma lapsi arvutimaailmaga mõõdukal distantsil… Enamikku Google rakendusi nad tõesti veel katsetanud ei ole.

Päriselu lood ehk nutiteadmised seljatavad hinded

Sõbranna kirjutab: “Hakkasin konkreetselt lahinal nutma, kui tehnoloogiaõpetaja hindas meie koos suure pingutusega tehtud risttapi töö puudulikuks ja käskis kõik uuesti teha!”

Teine tuttav kirjutab: „Meie tänane hommik algas jälle täieliku hullumajaga. E-kool on täis igasuguseid märkusi. Laps pidi hakkama tegema kaltsunukku, aga oh, õudust küll — sattus nii õhinasse, et tegi nuku täiesti valmis, selle asemel, et valmistada vaid kavandit ja alustada nuku tegemist järgmisel teisipäeval. Nüüd siis loeme märkust, kuidas kodus ei ole mitte puhkus, vaid peab õppima ja tegutsema. Kui ebaõiglane. Kas nii hoitakse tõesti tublide laste motivatsiooni? Oeh. Ja laps oli terve eilse päeva rõõmus, et näe nukk sai juba valmis, saab mängida ja nüüd on vaba aeg. Sest mina õpetan talle, et kui sa teed oma töö kiiresti valmis, saad sa vaba aega. Selgub, et see on vale. Ma ei tohi õpetada lapsele sellist põhimõtet, vaid pean õpetama tagumikutundide tegemist.”

Selle peale teeb südame soojaks mu hea kollegi Eva mõte selle all: „Loen ja imestan — kas lapsed on mingil palgasõdurite väljaõppusel, kus tööle palgatakse vaid need, kel on õnnestunud lõpuks ellu jääda… milleks selline õppedraama olukorras, kus maailm on sisuliselt kokku kukkunud. Kes on see inimene, kes laob südametuid märkusi?”

Kui keskpäeva paiku tuleb uudis selle kohta, et ehk on mõistlik distantsõppe käigus hinnete panemisest (vähemalt mõneks ajaks) loobuda, hõiskan rõõmust. Olen tegelikult hinnete poolt. Isegi mitte lihtsalt (kirjeldava) hindamise, vaid justnimelt hinnete poolt. Aga hetkel meeldiks mulle küll vähemalt nädalajagu hinnete(hirmu)vaba elu.

Mõtte uitamise koefitsent

Aga koolipäevast. Kuna eesti keeles tegi Kevin osalt ülesanded eile töövihikus ära, on täna juba lihtsam — osalt maha kirjutamise vaev. Teine osa ülesandeid tuleb siiski teha nullist. Kokku istub Kevin kahe õppetunni tööd tehes arvuti taga poolteist tundi, ilma vahetunnita. Oleks töövihiku harjutus olnud tegemata, oleks läinud veel vähemalt pool tundi. Seega — kas on tema tõesti nii aeglane (ehkki seni oleme õpetajatelt kuulnud pigem vastupidist), või on ülesandeid siiski paljuvõitu? Jah, kodutöid ei jäeta. Aga äkki peaks arvestama ülesannete andmisel väikese ajakoefitsiendiga?

Koolis seletab õpetaja kõik puust ja punaseks, kodus peab materjali laps ise läbi närima. Hea, kui vanem saab abiks olla. Kui aga väga pikka iseseisva töö kogemust ja tugevat enesedistsipliini ei ole, võib võtta ühe ülesande lahendamine kodus mõnevõrra rohkem aega kui koolis. Tean omast käest: loen ja loen, aga mõte läheb mujale. Hakkan otsast peale. Kolmandal korral saan aru. Ahvatlusi korraks laua tagant püsti tõusta on ka palju. Keskpäeval kirjutab ühe klassivenna ema, et tema pojal on tänased tööd juba kõik tehtud…, lisades (mulle lohutuseks!) väikese pausi järel, aga tal oli ka vanem õde kõrval abiks.

Õhupuudus

Kuna täna on mees taas kodutööl, närib tema koos Keviniga tänased õppeained läbi ja lehvitab mu nina ees Kevini kunstitunni teost — tuleviku-Sipsikut.

Ainus vali heli, mida päeva jooksul alt korruselt kuulen, on poiste seljataga pauguga kinni langev välisuks. „Ah, läksid jooksma, kaks kilti,” ütleb mees, „kehalise aeg Kevinil ju, Luca läks seltsiks kaasa, teeb homse ette ära!” Sajab ju….mõtlen omaette, aga kiidan mõttes hiilgavaks.

Tegelikult tahaks ka ise minna, sest tunnen, kuidas kolmandat päeva toas istudes hakkab vaikselt õhupuudus tunda andma. Või on see millestki muust? Viis päeva tagasi käisime ju poeringil…

Lõpuks ometi olen saanud rahulikult esimest korda tööle pühenduda. Kevini kahe esimese päeva tegemata tööd jäävad aga nädalavahetusele, sest osad tööde lingid ootavad veel aktiveerumist. Pealegi on poisid juba „üle õppinud” ja kesknädala kohta väga väsinud. „No täiesti tössid,” hindavad nad oma seisu.

Järgmise päeva hommikul, neljapäeval, aga selgub kurb tõsiasi, et rõõmustasime liiga vara. Eesti keel oligi ainus, milles saime töö Opiq keskkonnas tehtud. Ükski teine link ei toiminud veel ka neljapäeval.

Õpetajad olid sisestanud oma lingid ju varem, kui konto tööle sai. IT osakonnast saime soovituse minna otse Opiq keskkonda ja teha töö ära seal. Tegimegi.

Täna, reede hommikul avastasime, et nüüd on Opiq keskkond Kevini kasutajanimega üldse blokeeritud…

Mõned soovitused, mis aitavad tuju üleval hoida:

1. Tehke õhtul koos perega midagi mõnusat — küpsetage, minge jalutama või mängige lauamänge. Oluline on, et päev lõpeks positiivse noodiga. Meie eilse õhtu päästsid poiste eneste küpsetatud muffinid.

2. Kohustuslik värske õhu tiir. Mine õue ja sunni lapsed ka kaasa tulema. Jooksma, jalutama, mida iganes. Pärast on kohe tuju parem, pea selgem ja mõte helgem. Lõputu toas istumine ajab hulluks.