Seetõttu ongi Carmen videosse kutsunud ka oma poja — et uurida otse allikast, mille poolest on virtuaalmaailm nõnda peibutav, et sinna pidevalt naasma peab. “Igav on ja siis me mängimegi,” tunnistab Richard veidi nõutult, lisades juurde, et lapsed ei oskavat enam pärismaailmas omavanustega tutvuda, kuna internetis käib see imelihtsalt. Carmen arutleb pojaga sellegi üle, mis võiks juhtuda, kui võtta lastelt võimalus veeta iga päev piiramatult aega arvuti taga, mille peale laps pakub, et tõenäoliselt oldaks rohkem õues ja vähem närvilised. Ühtlasi selgub vestlusest, et arvutimängu maailmas kaovad tunnid märkamatult ja seetõttu on ajalistest piirangutest võimatu kinni pidada. Joonistub välja ka laste kontrollimatu viha ja ropendamine probleem ning vägivalla normaliseerimine. “Kes ei tapa, see ei võida!” nendib Richard.

“On vanemaid, kes panevad paika resoluutse reegli ja lülitavad arvuti välja, aga siis leiavad lapsed selle võimaluse salaja. Neil on nutisõltuvus, mis võtab ära keskendumisvõime ja võime fokusseerida mõtteid sellele, mida võiks teha täna-homme. Nende mõtted on üksnes sellel, kuidas lahendada probleeme arvutimaailmas, kuidas osta vingemaid relvi või lahendada järgmist väljakutset. On suvi, aga ma ei näe ühtegi last väljas. Kas sina näed? Klassides on 5 paralleelklassi, kuid mängu-, jalgpalli- ja korvpalliväljakud on tühjad. Nii mina kui sina teame, kus lapsed on. Ja see ei peaks nii olema, sellest on kahju. Ma tean, et ma pole selles mures üksi, seega ütleme koos üheks nädalaks “ei” nutiseadmetele, mis ei teeni meid. Nutiseadmed, kus lapsed mängivad vägivaldseid mänge ja lülitavad oma aju välja. Ütleme “ei” nädalaks ajaks, et lapsed näeks, et väljas on suvi. Olgem ausad, see pole väljakutse mitte neile, vaid meile,” kutsub ta üles.

Jaga
Kommentaarid