Foto: Ilmar Saabas
Kas halvaks kuulutatud lastekasvatusmeetodid on alati halvad? Ja mis on alternatiiv? Emmede Klubi annab teada.

5. Lastega vaidlemine

“Sest ma ütlesin nii!”

Kõik vanemad on seda oma lastele öelnud, meeldib see neile või mitte. Mis alternatiive on, küsib cracked.com? Istuda ja arutada oma 11-aastasega uue kastiauto eeliseid või näotätoveeringu üle, kus ta politseid pussitab?

Ei, sellistes olukordades on kõige parem kiiresti selgeks teha, kes on boss, kirjutab cracked.com. Nendega vaidlemine ainult õõnestab sinu autoriteeti ja muudab su lapsed konfliktseteks, ära hellitatud tegelasteks. Pealegi, mis kasu võib lapsega vaidlemisest tulla?

Üllatav mõju

Tegelikult, teadus ütleb, et need tülid annavad suurepärase võimaluse su lapsel oma arutlemise, diskussiooni ja läbirääkimise oskusi arendada. Seni, kuni nad kasutavad mõistlikke argumente ja seletavad oma seisukohta rahulikult, ei ole vaja kohe alfakoeraks hakata ja vestlus automaatselt “Sest ma ütlesin nii” trumfikaardiga lõpetada. Sinu valmidus asju arutada võib su noorukesed hiljem alkoholi ja narkootikumide käest päästa, ütlevad Virginia ülikooli teadlased. Loe lähemalt siit.

Nende kaks aastat kestnud uurimustöö (küsitleti 157 last) 13-aastasega näitas, et teismelised, kes õppisid enda eest seisma ja oma seisukohta intelligentselt kaitsma, kasutasid neid oskusi ka teistes situatsioonides. Eriti kõigi lapsevanemate hirmu eakaaslaste surve vastu.

Tuleb välja, et veenmisoskus on kooli keskkonnas päris kasulik, eriti kui vaja on vahetunnis heroiinilaksust keelduda. Uurimustöös tuli välja, et lastel kes vaidlemisoskust vanemate peal lihvinud on, on 40% suurem tõenäolisus igasugustele pahedele ei öelda, samal ajal kui need, kelle vanemad lapsi vaikima sundisid, ütlesid enamusele halbadele jõudele “jah, ikka, mida iganes…”

Asi on selles, et maailm on täis karme isasid, kes nõuavad, et nende lapsed võitlema õpiksid, teades et ühel päeval on neil vaja ennast kiusaja eest kaitsta. Võimalik, et see isa paneb poksikindad kätte ja õpetab kuidas lüüa. Aga millal kuulsid sa, et vanemad teevad sama verbaalse kahevõitlusega? Õpetada lastele samal põhjusel oskust, kuidas verbaalseid tülisid võita — mänguväljakul läheb neil seda kindlasti rohkem vaja. Võime kihla vedada, et sõnelused olid lapsepõlves sagedasemad kui rusikavõitlused. Miks siis mitte seda harjutada?

4. Lastele regulaarselt kommi andmine

Kõik teavad kui ohtlik on lastele rafineeritud suhkur. See pole ainult sõltuvust tekitav, vaid lõhub hambaid ja on üks juhtivaid laste ülekaalulisuse põhjustajaid.. Vanemad, kes oma lastele tihti kommi annavad, võivad sama hästi jalgrattad ja mängukonsoolid vahele jätta, ning lastele kohe ülisuured kirstud osta. Õigus?

Üllatav mõju:

Räägime selle nüüd selgeks. Me ei ütle ainult, et kommid ei tapa su last, vaid regulaarselt kommi söövad lapsed on tervemad kui need, kes neid ei söö. Vähemalt seda leidsid Louisiana ülikooli teadlased pärast viieaastast uurimustööd … uurimustööd, mis põhimõtteliselt taandus hunniku laste suhkrut täis toppimisele.. Loe lähemalt siit. 

Teadlased uurisid üle 11 000 last vanuses 2 kuni 18, kes olid kahte gruppi jagatud. Üks grupp sai iga päev 4 grammi soovitatud kogusest rohkem magusat, samal ajal kui teine grupp ei saanud üldse kommi (ja pidid ära elama esimese grupi nöökimisest ja haletsusest koosnevast dieedist). Vaatamata praktiliselt olematule magusa kogusele, mis lastele anti, näitasid tulemused, et komme järav brigaad oli hiljem 22-26% vähem tõenäoliselt ülekaalulisemad kui porganidtel kasvatatud lapsed.

Häid uudiseid on veelgi. Lastel, kes nautisid suhkurt, oli madalam südamehaiguste ja teiste krooniliste haigustega seotud proteiini tase, mis läheb igasuguse tervisliku toitumise loogikale vastu. Ainult et need tulemused kehtisid ainult tavaliste suhkrukommide, mitte šokolaadi kohta.

Samas, need leiud ei anna vanematele rohelist tuld lapsed suhkrutilguti alla panna, ning oma töö tehtuks lugeda. Tulemused näitasid tegelikult seda, et mõõdukas koguses, sagedalt ja pika aja jooksul söödud suhkrul võivad noorele kehale positiivsed mõjud olla. Kõik see ei tähenda loomulikult midagi, kui sa ei pane oma last tasakaalustatud dieedile ja sunni teda aeg-ajalt palli lööma.

3. Lapse sopas mängimine

Kui sa laps olid, kas su peale karjuti kunagi selle pärast, et sa polnud piisavalt porine? Muidugi mitte! Oli ainult “Tule sealt mudast välja, sa rikud oma uued kingad ära!” ja “Ära söö seda jama, sa saad ussid!”

Loomulikult on lastel on vaja õues mängida, aga see peaks toimuma kontrollitud keskkonnas, sellises kus lapsed on kaitstud õela Emakese Looduse ja tema mudas elavate mikroorganismidest käsilaste eest. Piisavalt noores eas ei ole lastel korralikult välja arenenud koljusid, rääkimata tugevast immuunsüsteemist. Ja sa lased neil kasutatud nõelte, kidausside ja jumal teab mille keskel veel mütata? Ilma moodsate antibiootikumideta oleks juhtivaks laste surma põhjuseks kriimustatud põlv.

Üllatav mõju:

Mudas mängimine võib teha su lapsed targemaks, ära hoida depressiooni ja päästa neid tulevaste haiguste käest. Seda sa küll ei oodanud!

Ühes eksperimendis suutsid hiired, kellele anti süüa muda, mis sisaldas Mycobacterium vaccae nimelist bakterit, laborünti kaks korda kiiremini läbida kui teised hiired. Teine uurimustöö Bristoli ülikoolis leidis, et see bakter pani hiirte aju rohkem serotoniini, hea tuju hormooni, eritama.

Aga isegi kontakt ilma supervõimeteta bakteritega võib lastele väga kasulik olla, kuna see valmistab nende immuunsüsteeme ette suuremate asjadega toime tulema. See on sama põhimõte, millest rääkisime verbaalsete konfliktide juures — see on trenn, seekord immuunsüsteemile. Mida enam patogeene laps enne 2-aastaseks saamist hävitama peab, seda väiksem võimalus on, et hiljem terviseprobleemid tekivad ( astma, südamehaigused või obsessiiv-kompulsiivne käitumine jne).

2. Riskantsed mängud

Iga väikese poisi mänguaja taustaheli on täiskasvanu hääl, mis ütleb “tule sealt alla!” või midagi sarnast (nagu näiteks “sa lased omal silma peast!” või “seda ei tohi põletada!”). See on heli, mida täiskasvanud teevad, kui sa ronid rulaga maja katusele selleks, et näha, kas sa suudad otse basseini sõita.

Teadlased nimetavad seda “riskantseks mänguks“ — igasugune mängimine, kus on oht füüsilisele vigastusele. Tavaliselt toimub see väljas ja ilma täiskasvanu järelvalveta. Seega, puude otsas ronimine, rattaga sõitmine, saltode tegemine ja tänavakassidega maadlemine on kõik riskantsed mängud. See on mängu vorm, mida enamus vanemaid ei luba, kuna see eeldab laste turvalisest postkaardi suurusest aiast välja laskmist.

Üllatav mõju:

Jah, me teame et iga aasta saab ohtlikke mänge mängides lapsi surma ja see number on väga kõrge . Kokkuvõttes, kukkumistest ja komistamistest saadud vigastused ei ole peaaegu kunagi püsivad, valdavalt ikka midagi raskemat ei juhtu. Sinikad ja murrud on tavalised, aga need on väike hind, mida maksta, et kaitsta lapsi tulevikus halvavate foobiate eest.

Norra Teaduste ja Tehnoloogi ülikooli teadlased väidavad, et lapsed kes puutuvad noorest peale kõguste ja suurte kiirustega kokku, kardavad suureks kasvades neid vähem … eriti kui nad selle käigus viga saavad. Just nii. Sa väänad oma jala välja ja mõistad, et see ei oile maailma lõpp. Sealt edasi ei tundu see redel enam nii hirmuäratav. Niimoodi üha ohtlikumaid asju tehes tegelevad lapsed põhimõtteliselt sellega, mida treenitud arstid soovitavad patsientidele oma hirmudest üle saamiseks “kognitiivse käitmuisteraapia” üks vorm.

Lihtne on unustada, et mängimine on õppimise üks vorm — selle pärast me seda teeme. Ja kõik see “enesetapjalik käitumine” mänguväljakul tundub olevat evolutsiooniline tung, mis on mõeldud selleks, et noorest peale tutvustada kõigi ohtusid, mis elus ette tulla võivad ja õppida nendega toime tulema. Vigastused on lihtsalt osa protsessist.

Lõppkokkuvõtteks tundub, et vanemad peavad tegema valiku: kas ravida laste murtud luid või maksta hiljem nende psühhoteraapia eest?

1. Ülemäärased koolivälised tegevused

Me oleme selles artiklis päris palju aega veetnud ülekaitsvate vanemate üle nalja tehes, jättes mulje, et lastel tuleb lihtsalt olla lasta ning loodus läheb oma rada mööda. See tundub ilmselge — pealegi, mis võiks olla hullem kui need vanemad, kes sunnivad oma viie-aastaseid tennist, viiulimängu ja võimlemist harjutama, selle asemel et laste neil lihtsalt lapsed olla? Sa näed neid lapsi iga päev tunde trennis veetmas ja arvad, et ühel päeval pööravad nad ära ning liituvad mõne kultusega.

Üllatav kasu:

Uurimustöö Marylandi ülikoolis pealkirjaga “The ’Hurried’ Chield: Myth vs. Reality” (Tagant kihutatud laps, müüdid versus reaalsus)  jõudis järeldusele, et lapse terve päeva planeerimine võib olla väga stressirohke ja tüütu … lapsevanemale. Lapsed samal ajal õitsevad emotsionaalselt tänu spordi ja kunsti kavadele, ning naudivad igat hetke sellest. 43 pere lapsed, vanuses 9 kuni 12, kes osalesid iga päev umbes kaks tundi organiseeritud tegevustest, olid palju aktiivsemad ja sotsiaalselt küpsemad, ning neil oli kõrgem enesehinnang, kui lastel, kes omapäi maailma uurisid.

Oma laste mänguajas aktiivse rolli võtmine ei tähenda ilmtingimata pidevalt nende ümber hõljumist — nagu ka kommidega on võti mõõdukuses. Laps ei tohiks rohkem kui kahe tegevusega sama-aegselt tegeleda ja vanemad peaksid vaatama, et ta ennast ära ei väsita. Kui tundub, et laps on tülpinud, on väga võimalik, et talle meeldib jalgpall, aga talle ei meeldi kuulda sinu kurtmist, kuidas sa pead teda koguaeg trenni viima.