2. oktoobril algas isadepäevani kestev kampaania „Meheks sünnitakse, isaks kasvatakse“. Selle raames jagavad kuus meest oma mehest isaks saamise lugu ja teekonda, et innustada nii praeguseid kui ka tulevasi lapsevanemaid mõtisklema isaks kasvamise teemal. Tänase loo keskmes on viie tütre isa Kaarel Oras, kelle peres kasvab muuhulgas ka kaks paari kaksikuid.

Teie esiklapsed lasksid ennast kaua oodata, vahepeal olite juba lootustki kaotamas. Oled öelnud, et tahtsite last rohkem kui laps ise tulla soovis. Milleks pikk ootusaeg hea oli? Liitis see teid abikaasaga rohkem kokku või kasvatas lahku?

Esiklapsed tõesti arvasid, et nende tulek ei sõltu meie soovist ja lasksid ennast kaua oodata. Me olime olnud koos juba pea seitse aastat ning neist teadlikult lapsi soovinud umbes viis. Ma ise leian, et ootusaeg oli hea, et ennast vaimselt vanemluseks ette valmistada. Me kasutasime aega reisimiseks ja niisugusteks tegevusteks, mida väikeste laste kõrvalt oleks olnud keerulisem teha. Samas andis ootusaeg väga selgelt mõista, et sinu soovidest hoolimata on universumil omad plaanid.

Ootusaeg oli kohati ka päris katsumusterohke. Peas kummitasid küll igasugused mõtted, et miks just mitte meie ja miks just mitte nüüd jne. Kui toona võis tunduda, et niisugune olukord tekitas meie vahele ka teatud lõhe, siis lõpptulemusena võin kinnitada, et pikk ootus oli vajalik ning praegu tagantjärgi hinnates kasvatas meid kindlasti rohkem kokku.

Mainisid, et enne laste saamist kartsid väikeseid lapsi, ei soovinud sülle võtta ja pigemini hoidusid nendest eemale. Millal toimus Sinu jaoks murdepunkt, millal tundsid, et Sinust kui mehest võiks saada isa? Kirjelda meile oma isakssaamise protsessi.

Lapsi olen ma peljanud juba väikesest peale☺. Mulle on nad alati tundunud sellised pisikesed ja õrnad olendid, kes lähevad krõpsti katki, kui neid puutuda või veel hullem – sülle võtta. Samuti oli paaniline hirm selle ees, et nad võivad sülest maha kukkuda ja oh seda häda siis.

Murdepunkt minu jaoks oli oma esimeste laste sünnihetk. Tõsi, juures ma küll kahjuks ise viibida ei saanud, aga sellest hoolimata võisin nad võtta oma rinnale suht kohe peale keisrilõiget. Annika oli hetkel veel operatsioonilaual ning mina sain nendega esimese nahk-naha kontakti. See emotsioon oli tollel hetkel nii võimas, et kogu senine hirm ununes ning asendus sooja õnnetundega, mis voolas laiali üle terve keha.

Loomulikult polnud see veel isakssaamine. Isakssaamine tuleb ajaga. Paberil olev tiitel „isa“ tekib jah koos lapse sünniga, aga see ei tähenda veel Isa suure algustähega. Minu isakssaamine on olnud väga pikk protsess, mis tegelikult kestab siiani. Iga päev saan ma oma laste kohta midagi uut teada, õpin lisaks ka teistelt inimestelt ja suudan oma lapsi aina paremini mõista. Ehk ma leian, et ei olemas sellist valmisprodukti nagu isa – ta kasvab ja areneb läbi aja nagu kõik muu siin maailmas.

Osana isaks kasvamise protsessis olen õppinud maailma aduma läbi väikeste inimeste silmade: näha kõike nende vaatenurgast on nii tore nagu reis tagasi omaenda lapsepõlve ning mälestustesse. Kõige parem tunne maailmas on saada oma lapselt kallistus koos lausega: „Ma armastan sind, Issi!“ See hetk kaalub üles kõik raskused, magamata ööd ja pahandused lastega.

Sul on juba üle 11 aasta isaks olemise kogemust ja hetkel rõõmu viie tütre kasvatamisest. Mainisid, et kasvasid ise isata. Kes on teile abikaasaga olnud eeskujuks oma peremudeli loomisel? Kuidas õpid Sina lapsevanemaks olemist?

Minul pole kahjuks olnud jah võimalust kohtuda oma bioloogilise isaga. Väga tegelikult ei ihka ka enam, kuna tegelikult on minu jaoks tegu ainult nimega paberil. Mina kasvasin peamiselt oma vanaisa käe all. Tema oli vanakooli mees, kes tegi kõik oma kätega – suvila, auto parandamise, kasvuhoone jne. Kõik praktilised oskused oma elus – kaasa arvatud autojuhtimine – on pärit vanaisalt. Otseloomulikult olidki vanaisa ja vanaema mulle ka suureks eeskujuks peremudeli kujunemisel. Kogu elu koos – nii raskustes kui rõõmudes – see on tänapäeval suht haruldane. Vanasti prooviti kõike parandada, mitte kohe uut osta ja välja vahetada.

Mul oli ka kasuisa, kellelt õppisin tegelikult palju just vaimse poole pealt. Tegu oli pigem loomingulise inimesega, kes oma kätega küll palju ei teinud, aga see-eest oli väga laia silmaringiga ja tark mees. Ta õpetas mind maailma nägema kindlasti laiemalt kui mõnigi teine suudaks.

Abikaasa peremudel oli veidi teine. Vanema õena tuli tal varakult võtta mitme õe-vennaga pere toetaja roll. Ise veel lapsena tuli tal hoida väiksemaid ja vaadata, et elamine oleks korras ning söök laual. Tema „lastetuba“ on tunduvalt tugevam kui minu oma, sest mina ju olin üksik laps.

Meie enda peremudeli loomine on ilmselt nii-öelda „work in progress“ ehk me teeme vajalikke suunamuutuseid jooksvalt ning suuresti lähtudes oma sisetundest ja kogemustest. Me ei ole kinni vanades dogmades, et see on aastasadu nii olnud ja peab olema ka nüüd, aga samas ei taha me minna ka kaasa tänapäevase väga liberaalse suhtumisega. Ehk me proovime leida sellise parima tasakaalu meie elu juhtimises, mis on meie arvates parim meile kõigile.

Lapsevanemaks olemist ei ole tegelikult võimalik õppida ☺. See on samuti olek, kuhu kasvatakse. Loomulikult on sellel teel abiks peale laste ka muud toredad abimehed (loe: koolitused), mis aitavad mitte ainult pere sisesuhtlust parandada, vaid ka tekitada tugev ja üksteisest hooliv pere.

Milles on Su abikaasa Sinu jaoks maailma parim?

Minu abikaasa on minu jaoks kõiges maailma parim. Nii laste kui minu kasvatamises, kodu korrashoius ja üleüldises eeskujunäitamises. Kui aus olla, siis me oleks ilmselt suht kehvas seisus, kui meie armast Emmet ei oleks pikemalt kodus. Emme on kui meie kaitseingel, kes hoolitseb selle eest, et meil oleks kerge ja hea minna läbi elu.

Loomulikult on abikaasal väga suur roll minu isaks- ja veidikenegi suuremakskasvamisel. Ta ikka mainib aeg-ajalt, et tal on tegelikult kuus last ja temal on üks poiss ka olemas ☺. Seda tavaliselt siis, kui ma mingi järjekordse lapsikusega hakkama olen saanud, mida ikka juhtub. Sest nagu öeldakse: poisid jäävad poisteks, lihtsalt mänguasjad muutuvad kallimaks.

Ma ütleksin, et minu jaoks on mu abiaasal väga tähtis ja parim roll olla minu niiöelda tasakaalustaja ja õigel teel hoidja. Tema igapäevane tugi, mida ei pruugigi esmapilgul märgata, on väga oluline sellel teekonnal, mida ma seniseks olen läbinud ja kuhu veel teel olen.

Kui küsida Su abikaasalt, milles Sina kõige parem oled, siis mida ta vastaks?

Ilmselt laisklemises. Ma püüan olla nagu ikka tüüpiline homo sapiens, kes leiutas ratta, et ise peaks vähem tööd tegema, ehk proovin ka ise viilida nurki ümaramaks, et elu oleks lihtsam. Aga vähe tõsisemalt rääkides ma loodan, et ta vastaks: olen lastele parim isa, andes oma tegevusega eeskuju, kujundamaks nende iseloomu ja ellusuhtumist.

Oled endale isana ka „tuhka pähe raputanud“, öeldes, et kui Su esimesed kaksikud väikesed olid, siis viibisid kodust tihti eemal. Kalendrikuu jooksul olid 21 päeva töölähetuste tõttu kodust ära. Sa ei näinud oma esiklaste esimesi samme, ei kuulnud nende esimesi sõnu. Kuid sissetulekuid on perel vaja ning alati ei ole võimalik töö iseloomu ja asukohta valida. Tagasi vaadates, kas Sa muudaksid midagi oma toonases elukorralduses, kui saaksid? Kes tööohverduste tõttu kaotajaks jäi, kas lapsed, abikaasa või Sina?

Toonane elukorraldus oli veidi hektiline tõepoolest. Ma töötasin tootejuhina ühes maailma juhtivas online mänge arendavas ettevõttes ning töö viis mind järjepidevalt erinevatesse maailmanurkadesse.

Kindlasti ei muudaks ma sellest ajast midagi. Ma ei ole lihtsalt seda usku, et vaatan minevikku tagasi ja mõtlen, et teeks selle ja tolle teisiti. Minevikuvigade analüüsimine on muidugi väga vajalik, aga niisama fantaseerimist, et mis oleks juhtunud kui… ma väga ei harrasta. See aeg oli omamoodi vajalik nii minu enda kasvamiseks kui ka pere jaoks. Vähemalt ma loodan nii, et ka pere sai sellest kasu.

Suurim kaotaja olin ilmselt mina, sest jäin ilma väga olulistest momentidest oma pere elus. Kindlasti oli kaotaja ka pere, sest pahatihti peale mu pikka äraolekut ei olnud ka väikesed lapsed väga rõõmsad mind nähes, kuna ei tundnud enam ära jne. Ja koormus abikaasale oli ka muidugi meeletu – esimesed lapsed, kaks korraga ja sisuliselt üksikema. Ehk ega selles olukorras suuri võitjaid ei olnud, aga meie pere on elanud alati teadmises, et mis ei tapa, teeb tugevaks.

Teie pere on lastesaamise topeltrõõm tabanud kaks korda: peres kasvab kaks paari kaksikuid. Vanemate soov mõlemast soost lapsi saada on loomulik, teie pere on aga õnnistatud kokku viie tütrega. Ma tean, et oled nende üle väga uhke. Mis Su sisetunne ütleb: kui peale esiklapsi oleks sündinud poiss, kas Sa ka siis oleksid praegu viie lapse isa?

Eks iga isa unistuseks on poeg. Miks, seda ma isegi ei oska öelda. Ilmselt on see mingi mehe ego, mis tahab, et ka järeltulev põlv oleks meessoost ning asuks perepeaks, kui selleks peaks tekkima vajadus. Eks lisaks ilmselt nime edasikandumine, aga sellega saavad ka meie tüdrukud suurepäraselt hakkama.

Kui ma mõtlen hüpoteetiliselt, et meie pere keskmise lapse asemel oleks olnud poiss, siis ilmselt oleks see olnud küll rõõm, aga kahte viimast last olematuks poleks teinud. 5 on meie pere jaoks olnud maagiline number ning ma olen väga õnnelik, et mul on just viis last.

Olenemata laste arvust peres võib kõigil lapsevanematena ette tulla raskeid momente. Mida Sa teed, kui tunned end oma mures üksi? Või kui oled magamata, kurnatud ja kõik tundub üle jõu käivalt raske. Mehed ju ütluste kohaselt ei tohi nutta ja kurta. Kellelt ja kas julged abi küsida? Kuidas saad üle kriisidest, rasketest hetkedest, mis peres tekivad?

Mehed tõepoolest ei nuta. Nagu ma ka enne mainisin, siis meie pere mõttelaad on, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ning et uni on vajalik vaid nõrkadele ja tugevad tegutsevad. See viimane küll on naljana mõeldud. Meil on abikaasaga kokkulepe, et räägime teineteisele kõike – nii muresid kui rõõme. See tähendab automaatselt, et ma ei ole kunagi oma murega üksi ning mul on usaldusväärne partner, kellega muret jagada. Olen korduvalt küsinud tema käest abi ning alati seda ka saanud. Ma loodan, et olen ise pakkunud vastu samasugust „teenust“.

Eks raskeid hetki tekib igas peres ning nendest ülesaamine on väga individuaalne. Mina kasutan tihti sporti selleks, et vabaneda negatiivsetest mõtetest ja olukordadest. Kerge metsajooks on alati toonud selgema mõtlemise ja tugevama teotahte.

Ma julgen arvata, et tõelisi kriise meie peres polegi olnud ja loodetavasti ka ei tule. Kriisi tekkimiseks on vajalik järjepidev mingite ilmselgete märkide eiramine, mis siis eskaleerub kriisi näol. Ma leian, et meie pere omavaheline suhtlus ja usaldus on sellisel tasemel, et märkame teineteist ja teineteise muresid kaugelt enne, kui lahvatab kriis. Samuti ei kohku me tagasi kasutamaks ka välist abi. Oleme käinud näiteks väga toreda perepsühholoogi juures ja saanud sealt kinnitust oma osade tegevuste õigsuse kohta ning lisaks ka uusi nippe, kuidas märkamist ja tunnustamist jne suurendada paljulapselises peres, kus seda kipub tavaliselt nappima.

Jaga meiega ükskõik millist loovat ja toredat lahendust mõnele olukorrale, mis Sul on lapsevanemana oma tütardega ette on tulnud. Kuidas Sul see õnnestus? Mis töötab teie pere puhul hästi?

Meie pere puhul on alati aidanud mängulisus ja laste tunnete peegeldamine. Ei kõla see ju nagu raketiteadus, aga tegelikult on väga keeruline. Eriti täiskasvanuna suruda alla oma soov alati nõu anda ning kuulata oma last, lasta tal endal jõuda niisugusele lahendusele, mis just temale on kõige parem.

Mängulisuse koha pealt saan tuua paar näidet, kus mossitamine või mingi asja pärast jonnimine on kerge kallistamise ja kõdiga pööratud kas kogu pere sõbralikuks külakuhjaks või padjasõjaks. Ja pärast sellist ühist füüsiliselt siduvat tegevust on kogu pere ühtsustunne kõvasti tugevam ning probleemid seljatatud.

Milline nägi välja teie pere koroonakevadine argipäev?

Meie pere on õnnistatud oma maja, aia ja piisava ruumiga. Me olime sellel ajal korduvalt tänulikud, et meil on sellised tingimused ja elukorraldus, mis võimaldas meil olla kodus lastega 24/7 ning samas teha ka oma tegevusi, et tagada pere heaolu.

Tavaline päev algas ühise hommikusöögiga ning kergete ülesannete jagamisega: kes peseb nõud, kes pühib põrandad jne. Kusagil kella kümne ajal saabusid suuremate laste õppimisülesanded ning siis hakkas see äge aeg peale, kus vanemad taasavastasid oma kooliteed, aidates lastel õppida. Sellel ajal tuli ikka tõesti palju meelde tuletada, et olla oma lastele toeks. Väiksemad panid samal ajal kokku Legosid, vaatasid telekat või sobiva ilma korral möllasid õues batuudil ja liivakastis.

Lõunat sõime taas ühiselt ning kui suurematel lastel õpitud, saabus ka nende poolkohustuslik õueaeg. Siis juba ühine õhtusöök ning tavapärased enne-und-protseduurid, kella üheksa ringis muinasjutt ja – magama. Siis oli nii-öelda vanemate aeg, kus ka meie saime omavahel mõtteid vahetada ning teineteisega aega veeta.

Mis annab Sulle energiat?

Energiat annavad mulle tegelikult väga paljud asjad: loodus, sport, oma laste rõõmu nägemine ja tunne, et sa oled vajalik. Need viimased on just asjad, mis aitavad teinekord üle suurematest mõõnadest isiklikul tasandil.

Mida on Sinu lapsed Sulle seni kõige rohkem õpetanud?

Kõige olulisema asjana on lapsed mulle kindlasti õpetanud kannatlikust. Ma olen oma olemuselt suht kärsitu ja sama koha peal püsimine või ühe asja kallal pikalt pusimine ei ole just väga meeltmööda. Laste kõrvalt olen aga aru saanud, kui oluline on neile isa olemasolemine – kasvõi nende lugemist, laulmist, klaverimängu jne kuulates. Istudes lihtsalt vaikselt ning olles kohal. Niipaljukest siis füüsilise kannatlikkuse kohta.

Ka vaimset kannatlikkust olen endas suutnud arendada suuresti tänu lastele. Olla nendega kannatlik ning mitte ärrituda on voorus, mida peab õppima iga lapsevanem. Tasub kuhjaga ära, kui oled suutnud lapse emotsioonid rahulikult ära kuulata ning siis saad ka teada tema tõelised mõtted ja soovid.

Kindlasti on lapsed mulle õpetanud hoolivust teiste vastu – suures peres polegi see muudmoodi võimalik. Arvestamine teisega on oskus, mis tuleb kasuks igas elujuhtumis.

Ja otse loomulikult on lapsed mulle õpetanud olema julgelt lapsemeelne. Selline mängulust koos lastega – hüpates batuudil või mängides veesõda – on kvaliteetaeg, mida ma ei vahetaks mitte millegi muu vastu maailmas.

Mille üle Sa oled isana eriti uhke?

Olen eriti uhke selle üle, et mul on kodus kasvamas viis imelist printsessi, kes saavad siit maailma kaasa eluks vajalikud väärtused ning annavad oma tegevusega tulevikus suure panuse ka ühiskonda.

Mis on need kolm asja, mida soovitad teistele isadele/lapsevanematele?

Kannatust, kannatust ja veelkord kannatust.

Kõik raske läheb kunagi mööda ning päike tuleb välja ja kõik on jälle suurepärane. Kannatust ka selles mõttes, et ärge kiirustage kõikvõimalike drastiliste otsustega oma suhete üle. Proovige parandada asju ja suhteid nii palju kui võimalik. See on väga heaks eeskujuks ka lastele, kuidas raskeid olukordi lahendada – mitte kohe käega lüüa, vaid olukorraga töötada ning lahendusi leida. Kannatust ka selles mõttes, et ärge ärrituge lapse peale, kui ta on mänguhoos ja ei kuule teid. Meenutage, kuidas te ise kunagi õhinal mingisse tegevusse olite süvenenud ja mitte ei tahtnud sealt välja tulla.

Elage hetkes, aga pidage ka tulevikku silmas.

See tähendab minu jaoks seda, et tuleb nautida iga hetke, mis on sulle antud koos perega ja ka ilma selleta. Ükski hetk ei kordu ja kui sa ei ela seda õnnelikult, siis on see raisatud hetk. See eht-eestlastlik manitsus, et pidage ka tulevikku silmas, tähendab, et ärge elage üle oma võimete. Jah, lapsed ja ka te ise soovite palju, kuid kui hetkelise kire rahuldamine võib viia pere tulevikus raskesse olukorda, siis on arukas see asendada mingi muu tegevuse või leitud lahendusega.
Olge laps.

Mul pole ilmselt olnud oma elu jooksul nii palju nalja ja naeru ja positiivset emotsiooni kui lastega hüpates lehehunnikutes, mängides veesõda jne. Olge lihtsalt lapsemeelne ja nautige mängimist oma lastega.