Eero Alamaa
Kui tahad tunda end tõelise kuulsusena, siis astu Tartus lodi Jõmmu pardale. Mööda Emajõge linna läbides saadavad sind kaldal kaasa jooksvad lapsed, kes üle kogu näo särades hüüavad: “Ahoi, Jõmmu!” Ja täiskasvanudki lehvitavad.

Siin kuskil ta on – lapsed tõmbavad ninaga õhku nagu kutsikad, sõõrmeisse jõuab meelitav ja iseloomulik paaditõrva lõhn. Läheneme Sisevete Saatkonnale – ainulaadne ujuv kultuurikeskus keset linna –, kust lodi Jõmmu alustab oma ligi kahetunnist teekonda linna läbival Emajõel.

Vähemalt korra suve jooksul passime peale, et ­Georgi (7) ja Tormiga (5) lodjaga sõitma minna. Jõmmu regulaarselt ei välju, kuid kui retked on tulekul, siis leiab info Facebookist, Piletilevist ja kodulehelt. Jõmmu on ehtne tartlane – rahulik ja tasakaalukas, ei rabele ega muretse üleliia. Sõidab siis, kui ilma ja tuju on.

Lodjale astudes oled – hopsti! – ajas nii pool tuhat aastat tagasi. Just sellest ajastust pärineb see unikaalne puust kaubapurjekas, millesugused seilasid Eesti sisevetel 14. sajandist 20. sajandi keskpaigani. Põnevust küllaga!

Sõidu ajal saab süüa jäätist ja vahel ka pannkooke, vanemad võivad rüübata kohvi. Et Emajõel on tihe liiklus, siis on vahva ka mööduvatel laevadel seilajatele ja kala­meestele lehvitada. Lapsed ronivad paadis igal pool, meie poiste eriline lemmik on mõnusaks ja põnevaks leboks kohandatud lastiruum.

Ma ise armastan lasta pilgul puhata Emajõe-äärsel lopsakal loodusel – see on tõeliselt lõõgastav. “Oi, see pardipere ei jõua meie laeva eest ära,” jõuab mu teadvusse äkki väiksema poja hääl. Kuid kitsukesele Emajõele ja selle kaldale mahuvad kõik mõnusasti ära!