Hele-Mai Alamaa
Liumäest tohib alla lasta ainult, jalad ees, ja rühmaruumis ei joosta! Ehk lugu sellest, kuidas väikene vaba inimene sattus korraga reeglite keerisesse.

Plaanisime alustada lasteaias käimisega, kui Emil (2) saab poolteise­aastaseks. Siis ma veel ei teadnud, et ka erahoidudes on järjekorrad. Nii jäimegi oma aega ootama. Vahepeal sündis meie perre veel pisike Jete-Liisa (5 k) ja harjusime uue elukorraldusega.

Poolteist kuud pärast väikese õe sündi saime teate, et Emilile on vabanenud hoiukoht. Kahtlesime küll veidi, kuid otsus sai tehtud – proovime! Kui talle ei sobi, saame ta ju uuesti koju jätta. Mina olen beebiga kodune ja saamegi harjutada väga rahulikus tempos.

Lastehoid tundus mulle hea mõte – mina saan beebiga kahekesiaega ja suuremast möllust natuke puhkust, Emil on sel ajal koos omavanustega mängimas. Ma ei arva, et lasteaiad ja -hoiud on vaid töötavatele emadele. Mulle meeldis algusest peale, et tegu on erahoiuga, sest kuuldavasti on seal rühmad pisemad ja suhtumine personaalsem kui munitsipaallasteaedade sõimerühmades. Et soovisin poja viia lastehoidu vaid kahel-kolmel päeval nädalas, ei olnud ka hoiutasu kuigi palju suurem – tänu linnavalitsuse toetusele, mis hoiutasu osaliselt kompenseerib, kui aiakohta pakkuda ei suuda.

Esimene päev. Liiga palju reegleid või kasvatamatus?

Esimesel päeval läksin rühma, Emil käekõrval ja ootusärevus hinges. Natuke kartsin, aga põnev oli ka. Püüdsin pojale selgitada, et lähme lasteaeda mängima – seal on palju lapsi ja kindlasti leiab ta endale mõne sõbra. Lastehoius tervitas meid õpetaja, ja juba jooksiski Emil kõikide toredate leludega mängima. Mina vaatasin ja heldisin – ta on juba nii suur ja nii tubli! Kuni reaalsus lõi põmaki! mulle lagipähe.

Emil alustas hoius kevadel, aga selleks ajaks olid kõik teised juba kogenud lasteaialised. Nad istusid ringis, kui õpetaja seda palus. Püsisid söögi­laua taga seni, kuni õpetaja neil sealt lahkuda lubas. Lasid liumäest alla, jalad ees, ja kasutasid ülesminekuks ilusti treppi. Emil oli nende keskel nagu maalt ja hobusega – ei kavatsenud ta hetkegi ringis istuda, kui lelud nurgas kutsusid. Et õunaisu parasjagu polnud, ei näinud ta ka põhjust, et laua ääres püsida. Väike liumägi oli täpselt nii turvaline, et sellest saanuks kõige lõbusamalt alla libiseda just kõhuli ja pea ees, ning siis mäest otse üles tagasi ronida. Õpetajale see kõik muidugi ei meeldinud, aga Emil sellest suurt ei hoolinud.

Veidi tal järel jooksnud ja muudkui juhatanud, tundsin end juba natuke läbikukkununa. Kas mul tõesti ongi nii kasvatamatu laps või on siin reegleid liiga palju? Kas ta harjub selle kõigega? Õpetaja aina hurjutas: “Liumäest tohib alla lasta ainult, jalad ees!”, “Emil, me kasutame liumäele minekuks treppi!”, “Rühmas on jooksmine keelatud!”

Mängisime poolteist tundi, kuni lapsed läksid õue – siis otsustasin, et selleks korraks piisab. Koju jõudes olin mina täiesti läbi. Kõike tundus tohutult palju ja väljakutse oli korraga nii suur.