Ta ei mängi minutitki üksi!

“Mu kahe ja poole aastane laps ei mängi hetkegi üksinda. Kogu aeg on üks emme, emme, emme...” kirjutab Kai.

Olen täiesti kurnatud. Kui mees on kodus, lõbustame last kordamööda, kuid päevadel, mil abikaasa on pikemalt tööl, tunnen, et lähen lihtsalt hulluks. Armastan oma tütart, mulle meeldib temaga koos olla ja tegutseda, aga ma ei suuda seda teha pidevalt, ilma igasuguse puhkepausita. Lõunaajal magab ta maksimaalselt tunni, kui sedagi.

Kas see on seotud tema eaga? Millal lihtsamaks läheb? Panen tähele, et ägestun aina sagedamini ja tõstan lapse peale häält. Vahel on tunne, et tahaksin teda lausa tutistada, aga olen suutnud seda siiani vältida, sest ei poolda mingil juhul füüsilist karistamist.

Kirjeldad olukorda, mis on tuttav paljudele väikelaste vanematele. Ühest küljest hoolid oma lapsest väga, teisest küljest võib temaga pidev koos­olemine olla nii frustreeriv, et vahepeal käitud nõnda, nagu sa kuidagi käituda ei tahaks.

On selge, et mida väiksem laps, seda abitum ta on ning seda enam vajab vanemate pidevat hoolt ja tähelepanu. See tähendab, et paratamatult tuleb oma vajadused osaliselt taga­plaanile jätta. Kuid kui need liiga unarusse jätta ja täita vaid vanema rolli, on suur oht, et süveneb rahulolematus, kurnatus, tüdimus. Nii võibki juhtuda, et üha tihedamini tunned pettumust ja kurbust, mis omakorda võib väljenduda vihana, mida kipud tahtmatult lapse või abi­kaasa peal välja elama.

Kirjeldad kenasti, kuidas märkad, mismoodi lapse peale ärritud, kuid õnneks oled suutnud end pidurdada ja mitte lasta tunnetel oma käitumist juhtida. See on väga tähtis, sest vanemana võimegi tunda erinevaid tundeid, kuid peame suutma neid sobival viisil väljendada ja kontrollida. Laps õpib seda samuti vanema pealt.