Lovise hakkas papast rääkima kolmeselt. Küll tegi papa seda ja teist, küll andis head nõu. Seda, kas tüdruk ka papat nägi, ema ei mäleta. Kui Oskar sai kolmeseks, ühines ta õe papa-juttudega. Kui Lovise jutust kadus papa viis aastat tagasi, siis venna ellu on jäänudki. Hiljuti märkas ema, et Oskaris tekitab salapärane kaaslane ka hirmu. “Õhtuti ei taha ta oma toas üksi uinuda. Eile näiteks tuli ülevalt korruselt alla, et teha mulle uuesti kalli, ja rahunes alles tüki aja pärast. Siis pihtis ta ka, et kuuleb toas hääli – samme ja uste liikumist.”

Vanaisa taassünd

Kail on salapärasele papale ammuilma selgitus olemas. “Usun, et see on minu isa ja laste vanaisa, kellega neil polnudki võimalust kohtuda. Isa otsustas elust lahkuda, kui olin kuusteist. Lovise ja Oskar on väga avatud ja sõpru on neil palju, kuid tihti küsivad nad: miks meil ei ole vanaisa, kui teistel on? Oleme temast palju rääkinud ja surnuaial käinud.”

Päris algul, kui Lovise papa-­juttudega välja tuli, ei osanud Kai seda isaga siduda, kuid ajaga on saanud sellele kinnitust. Lapsed läksid surnuaeda alati joostes ja haual rääkisid papaga: tutvustasid end ja ütlesid, et tulid külla. Viisid papale oma parimaid komme, jõulude ajal piparkooke ja sügisel õunu. Lovise heegeldas talle sõbra-käepaelu ja sidus need küünlalaterna külge.

“Minu seitsmes meel ütleb, et isa elab edasi minu tütres. Lovise iseloom, ütlused ja lemmik­tegevused – kõigis neis on vanaisa omadega palju sarnast,” sõnab Kai. Sellel, et papa sidet just Oskariga hoiab, on ta arvates aga ühene seletus: poisi tuba on ehitatud kohale, kus vanaisa elust lahkus. Lovise ja Oskar elavad ema-isaga majas, mis on rajatud Kai lapsepõlvekodu kõrvalhoone asemele, kus see juhtus.

Kail on mõneti hea meel, et lastel on ta isaga “omamoodi” kontakt. Nad on vanaisast palju rääkinud, kuid mitte kunagi ta surmast. Äsja küsis Oskar, kuidas papa lahkus, ent enne kui ema vastata jõudis, teatas Lovise, et papa oli lihtsalt vana. “Las nad siis arvavad nii ja las see teadmine elab neis veel mõnda aega,” lausub Kai.