Ohates avasin ümbriku ja sellest ilmus välja kallile paberile trükitud tekst: Kallis Rupert. Oled oodatud Sebastiani sünnipäevapeole sellel pühapäeval kell 14. Tulekust palun teatada sõnumi kaudu. NB! Disko! Natalii.

Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi laste sünnipäevapeod. Mulle ei meeldi neid korraldada ega neist osa võtta. Liiga palju tööd, vaeva, aja­kulu. Pealegi on need täiskasvanuile igavad ja piina­rikkad üritused. Ennem pesen kodus põrandaid, kui meisterdan kassimaske; ennem riisun aias prahti, kui mooramaa kuningat mängin; ennem triigin meeste päevasärke, kui värvin kividele nägusid pähe.

Raisus pühapäev


“Ma ei taha Sebastiani peole minna,” tunnistasin mehele, kui too töölt koju jõudis. “Kes tahaks minna kolmeaastase poisi peole?! Pean ostma kingituse, leidma kaardi, maksma parkimise eest. Ühesõnaga, pühapäev on raisus.” Olin tõeliselt häiritud. Mees vaatas mind etteheitvalt ja meenutas, et tegu on ju Ruperti mänguringi (need on Londonis, kus me elame, populaarsed) sõbraga, kelle peole poiss kindlasti minna tahab.

“Pojakene,” pöördusin lapse poole. “Kas sa tahad Sebastiani peole minna?”

“Ei taha.”

“No näed nüüd,” ütlesin mehele. “Mina ei taha minna, laps ei taha minna. Kes sinna üldse minna tahab?!”