Kaksikud Helmiine ja Gustav kohanesid üksteise ja vanemate toel esimese klassi teiseks poolaastaks ilusti ära. Nüüd lähevad nad juba teise klassi. Hele-Mai Alamaa
Esimest korda ei lähe kooli mitte ainult laps, vaid ka tema vanemad, kui varem peres koolijütse sirgunud pole. Kuidas kooli algus võimalikult sujuvaks teha, räägivad oma kogemuste põhjal mullu esimesse klassi läinud laste vanemad.

Minu enda suurimaks mureks kujunes tütar Liisa koolitee alguses see, et pidin minema varem tööle kui laps kooli – tema tunnid algasid pärast keskpäeva ja tütar kartis paaniliselt, et jääb hiljaks. Nii töötasin vast­ostetud telefonis välja meelde­tuletuste süsteemi, mille tütar kasutusele võttis. Kõigepealt oli äratus, siis söömise ja riietumise meeldetuletus, edasi õueriiete ja uksest väljamineku meeldetuletus ja lõpuks klassi mineku meenutus.

Seitsmeaastasel hajub tähelepanu veel endiselt kiiresti, eriti kodus oma mängude keskel. Tirin ja kirjalik meelde­tuletus telefonis aitab ja võtab ära unustamise mure. Et vahepeal kippus ka asju kaduma, näiteks kindaid ja veepudel, siis tegime sellegi kohta eraldi meeldetuletuse: kas õueriided on varnas, müts varrukas, kindad taskus, saapad ilusti oma riiete all? Et harjumist vajavaid asju oli niigi palju, siis huvitegevust väljaspool kooli ma oma tütrele ei otsinud. Koolis oli muusika- ja tantsuring pärast tunde, sellest alguses täiesti piisas. Vaba aega peab ka jääma!

Laura Juhansonil (41) läksid möödunud sügisel kooli kaksikud – tütar Helmiine ja poeg Gustav(8). Laura naerab, et ühest küljest oli tal lihtne: tüdruk on hästi korrektne ning õde kontrollib, et vennalgi oleks koolikott õigete asjadega pakitud ja kehalise riided kaasas. Ka koolis ­vaatab õde venna järele, et midagi asjadest ripakile ei jääks. Et lapsed käivad teises vahetuses, on tüdrukul telefonis meeldetuletused, millal bussi peale minema hakata, ja vajaduse korral tirib ta siis ka venna legode juurest eemale, et too end riidesse paneks.

Igapäevaelu pea peal


Esimesel poolaastal nõudis harjumine uue rütmiga siiski omajagu aega. Laurat ehmatas, et lastel on palju õppida, selleks leidus mahti aga alles õhtul, mis pole enam ajutööks hea aeg. Lapsed käisid nimelt mitu korda nädalas pärast kooli ujumistrennis. Kui varem hõlmas lasteaiapäev nii trenne kui ka õuesolekut, siis nüüd pidi selleks eraldi aega võtma. Kui kõik toimetused tehtud sai, näitaski kell aga juba kaheksa. “Selleks ajaks olid nad aga liiga väsinud, et pikalt kuup­tahukatele ja kirja-õ-dele keskenduda. Nii tekkisid väsimusest vihapursked ja nutuhood,” meenutab Laura.

Teiseks poolaastaks olid lapsed õnneks õhtuse õppimisega ära harjunud ja võtsid seda kui uue elu osa. “Jõudsime selleni tuima töö ja harjumuse tekitamisega. Kui nad vajasid abi, istusime kõrval ja õppisime koos. Tütrel tekkis vilumus juba koolis kodutööd ära teha, kui tunnitöödega valmis sai,” kiidab ema.