Erinevalt varasemast ei meeldinud Mihklile enam kuidagi uinuda oma voodis. “Lahendasime olukorra sellega, et panime ta õhtul meie voodis magama ja tõstsime hiljem oma voodisse ümber. Kui ta aga öösel üles ärkas, tundus koht talle ilmselt võõras. Seepeale läks ta väga endast välja ega suutnud rahuneda. Emotsioonid keesid üle, laps tõusis voodis püsti ning lõi pead vastu puidust voodiserva,” meenutab Marju oma esimest ehmatust. Teine kord elas poiss oma emotsioone välja sel moel, et hakkas ennast saba­kondiga vastu maad kukutama. “Viskas jalad lihtsalt alt ära,” seletab ema.

Ta arvab, et ilmselt ei osanud poeg viha endast muul moel välja elada, kui omale haiget tehes. Emal oli seda kõrvalt väga valus vaadata. Algul proovis ta pojale lähemale minna ja kallistada, kuid see ajas lapse veel rohkem närvi. Samamoodi reageeris poiss siis, kui ema üritas temaga asjast rääkida. Nii ei jäänudki Marjul üle muud kui abivahendid kasutusele võtta: katsuda lapsele ruttu padi pepu alla panna või oma käed pehmenduseks seina ja pea vahele sättida.

Rohkemgi kui füüsiline valu hirmutab ema teadmatus, mis toimub ennast vigastava poja peas.

“Kui alla viieaastane laps on enda või teiste suhtes agressiivne, on see märguanne, et ta ei tule oma tunnetega toime. Tal on vaja oma emotsioonide reguleerimiseks täiskasvanute abi,” tõdeb Laste Vaimse Tervise Keskuse kliiniline lastepsühholoog Triinu Tänavsuu.