Saatejuht Eero Reinu: "Meile on õnneks mets lähemal kui pood."

Mul on kaks toredat särasilmset tütart, kes oma elu esimesed 4–5 aastat elasid Tallinnas ja kelle lapsepõlveruum sõltus vanemate tegemistest, liikumisest ja vaba ajavõimalikkusest. Aga asfaldilastest said üleöö heinamaalapsed.

Sest meile tundus õige pakkuda neile lapsepõlve koos sinna juurde kuuluva mängu- ja avastamisruumiga otse looduse keskel. Ja nii see ratas veerema hakkas. Kolisime talvel maale tuttavate majja, mis algselt oli ehitatud suvilaks. Kogu elumahtus ära väga väiksesse ruumi. Oi kui palju ebavajalikku tuleb välja iga kolimisega! Kolimine on nagu hinge puhastus – vabanemine.

Teisel õhtul uues kodus selgus, et WCst ei lähe enam vesi alla. No eks me aimanud põhjust ette – kogumiskaev oli täis. Kuna maapind oli pehme, ei pääsenud ka pütiauto maja juurde ja nii ei jäänudki muud üle, kui taskulamp hammaste vahel, pilkases pimeduses pütist ämbriga virtsa eemale vedama hakata. Ei, see ei olnud midagi ebameeldivat, hoopis justkui esimene terekäsi või proovikivi.

Loe värskest ajakirjast Meie lapse tervis kuidas muutusid lapsed maale kolimisega!