Foto: Andres Putting
KODUTOHTER: Mõned laste häirivana tunduvad harjumused käivad paratamatult teatud arenguetappidega kaasas ning neist kasvatakse enamasti aja jooksul välja. Kust kulgeb piir, millal on tegemist loomuliku arenguga ja millal on tüütu harjumus muutunud probleemiks?

Peaaegu kõigil lapsevanematel on tulnud silmitsi seista perioodiga, kui tuleb olla eriti valvas selle osas, mida laps suhu topib. Maailma on vaja avastada — katsuda, maitsta, nuusutada — ning igemed sügelevad ka. Kui aga sõnadki juba selged ning põnnil on jätkuvalt komme igasuguseid asju suhu pista, kuis siis talitada? Kuidas võõrutada last sõrme lutsimisest või saada lahti küünte närimisest? Kas juuste keerutamine näpu vahel või kõrvade mudimine on süütu tegevus või tuleks sellest vabaneda?

Üldjuhul saab kõigist häirivatest ilmingutest jagu, kui neile teadlikult tähelepanu pöörata, ent ära ei tohiks unustada seda, mis põhjused häiriva harjumuse on tekitanud või millised olukorrad lasevad sel visalt kaduda. Siinkohal kipub kehtima reegel: väiksed lapsed, väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Kui väikse lapse tegevusi vanemad varem või hiljem märkavad, siis suuremad lapsed võivad mõningaid veidraid ja isegi ohtlikke tegevusi osavalt varjata. Ühe vahest kõige enam muret tekitava harjumusena leiab näiteks lapsemure.ee foorumist lõikumise …

Mõistmisest lahenduseni

Mis tahes harjumusest jagusaamisel tuleb alustada mõistmisest, miks laps seda teeb. Tavaliselt aitavad need tegevused lapsel toime tulla tema jaoks keerukate või häirivate situatsioonidega. Nii võib tüütu tegevus taas platsis olla, kui olukord seda soosib. Põhjustajateks on enamasti stress ja turvatunde otsimine, aga ka igavus ja väsimus, pettumus ja õnnetu olemine jmt. Küünte närimine, pöidla imemine või riidetüki nätsutamine aitab lapsel lihtsalt leida leevendust või rahustust. Paljudest niisugustest harjumustest kasvab põngerjas õnneks ise välja ning selle asemel et temaga pahandama hakata, tuleks esimese sammuna neid tegevusi pigem ignoreerida. Noomimine ja halvustamine tekitab lapses lisapingeid ning võib seega hoopis raskendada harjumusest vabanemist. Kui laps on lisaks veel vastuvaidlemiseas, siis võib keelamine harjumust protestimärgina koguni süvendada.

Ebasobilik harjumus tekib psühholoog Ave Orgulase sõnul peamiselt siis, kui laps vajab teda ümbritsevatelt täiskasvanutelt või ka keskkonnalt midagi muud kui see, mida ta saab. “Kui suudetakse mõista, mis on lapse tegelik vajadus, ja see rahuldatakse, siis ei pruugi halba harjumust tekkidagi,” selgitab ta.

Kui mingi halb harjumus aga tekib, siis on õige selle põhjuse väljaselgitamisega tegelema hakata võimalikult kohe. Keelamise asemel soovitab psühholoog mõnd muud tegevust, mis oleks vähem kahjustav. “Veelgi parem oleks, kui täiskasvanu oskaks lapsega rääkida ja teda aktiivselt kuulata, et saada teavet, mis last häirib või mida ta tegelikult vajab. Või saada teada, kelle eeskujul ta nii teeb, keda matkib,” annab Ave Orgulas nõu. Mõni põnn võib kõiksuguste asjade suhu pistmise etapi üldse vahele jätta, ent hakata seda tegema teiste laste eeskujul. Kui lasteaiakaaslased nokivad nina, leiab laps, et temagi võib seda teha. Sellistel juhtudel saab rahulikult selgitada, milline käitumine oleks õigem, ja sõrmega nina nokkimise korral pakkuda taskurätti.

Sinepit sõrmedele?

Mõistes tüütu tegevuse tagamaid, on lihtsam leida lahendust. Kui laps lutsib pöialt puhtalt igavusest, siis saab tähelepanu kõrvale juhtida tegevustega, mis talle huvi võiksid pakkuda. Samuti on kasu jälgimisest, millistel hetkedel laps neid asju teeb. Kui näiteks küünte närimist või nina nokkimist tuleb ette teleri vaatamise ajal või autosõitudel, siis tuleks püüda leida sel ajal põngerja kätele tegevust mõne mänguasjaga. Et igavus oleks tingitud tänapäevastest suurematest võimalustest ja tehnoloogiliste vidinate arengust, seda Ave Orgulas ei arva. “Lastel on ikka läbi ajaloo neid ebasoovitavaid harjumusi olnud. Laste seisukohast vaadatuna võiks vanematel nende jaoks alati rohkem aega olla. Head asja ei saa kunagi küllalt,” viitab ta lapse ja vanema kvaliteetaja tähtsusele.

Paljudest ebameeldivatest harjumustest, mis aja möödudes ei häiri mitte üksnes lapsevanemat, vaid ka last ennast, saab lahti spetsiaalsete abivahenditega. Kui küünte närimisest vabanemiseks ei piisa pelgalt tahtejõust ja soovist esteetilise väljanägemise järele, siis on võimalik küüsi määrida ravilakiga, mis on väga kibeda maitsega ja aitab ühtlasi taastada rikutud küüsi. Ajal kui aga moodsaid lakke veel saada polnud, tuli appi vana hea sinep. Kas seda nüüd väikelapsele sõrmeotstele kandma hakata, on iseküsimus, sest šoki korral on lapsel üks haav hinges juures ning vaevalt see siis probleemi lahenemiselegi kaasa aitab. Väikeste tüdrukute puhul tasub kindlasti proovida mängulist maniküüri.

Miks laps halvad harjumused omandab, kuidas neist vabaneda ja millal otsida abi, sellest loe edasi Kodutohtri augustinumbrist.