Laps, lapsepõlv, lapse elu Foto: Andres Putting
Laps keeldub magama minemast, viskab selili ja karjub, kui poest kommi ei osteta või saab närvivapustuse, sest söömiseks võetud küpsis läks pooleks? Tuleb tuttav ette? Lapsed kompavad iga päev meie piire ning aitavad meil ikka ja jälle iseennast ületada. Vaata, kuidas leida rahulik moodus trotsiaegadest ülesaamiseks.

"Olime pärast pikka lasteaiapäeva mänguväljakul. Minu isa oli meil külas. Ta on suurepärane, pühendunud ja armastusväärne vanaisa, tema lapselaps jumaldab teda. Mõtlesin võimalust ära kasutada ning hüpata viie minuti kaugusel asuvasse poodi ja osta jogurtit. Aga minu poeg ei olnud sellega nõus:

Poeg, pisut erutatult: „Kaasa-kaasa!"

Ema: „Sa tahad poodi kaasa tulla?"

Poeg virisedes: „Jaa..."

Ema: „Oh ei, ma võtan ju kiirelt ainult ühe jogurti. See käib kibekähku. Sa saaksid samal ajal taaduga liivas songerdada."

Poeg, veel ärevamalt: „Eiiii! Kaasa! Kaasa!"

Ema ohates: „Okei. Aga siis ma panen sind kärusse. Nii saame kiiremini."

Poeg, hääleka nutuga: „ Eiiii! Sülle!"

Ema, pisut ärritatult. „Oh jäta, see on mulle nii raske. Kuidas ma siis veel sisseoste peaksin tassima."

Poeg, nutupurskega: „Mina! Ääää!"

Ema, püüdes kisast üle rääkida: „Sina tahad sisseoste tassida?"

Poeg, pisut vaiksemalt: „Jaa!"

Ema, alistunult ohates. „Olgu siis, lähme."

Kui ma poega sülle võtsin, pilgutas isa mulle sõbralikult silma. „Ta suutis oma tahtmise kenasti läbi suruda.""

i, ja "Väikesed kuradikesed" algab ema ja lapse dialoogiga, mis on vast tuttav kõkidele, kes paariaaastasega koos kasvanud. Raamatus on kuldaväärt soovitusi vanematele, kes kardavad, et ei õpi kunagi laspega ühist keelt leidama, lasevad endale pähe istuda või vastupidi, end liialt kehtestavad.

"Kui vestlevad kaks täiskasvanut, siis peame me normaalseks ja isegi tähtsaks seda, et mõlema osapoole soove arvestatakse. Vestlust laste ja nende vanemate vahel kiputakse erinevalt hindama. Ühiskonnas on laialt levinud arvamus, et jaurates või karjudes oma soove väljendavate laste eesmärgiks on kõiki ümbritsevaid kuningatena manipuleerida ja neid enda pilli järgi tantsima panna. Vanemad ei tohiks niisugust käitumist toetada, vaid peaksid sellele jäika vastupanu osutama.

Mida jõulisemalt meie lapsed trotsivad, löövad, hammustavad või koguni sülitavad, sest nad ei suuda sõnades ennast väljendada, seda ebakindlamaks muutume me ise. Kas see, kuidas me oma lapsi kasvatame, on kõige õigem viis? Äkki saab temast tõesti, nii nagu kogu aeg ennustatakse, väike vastik türann. Kas me ei peaks kuhugi siiski piire tõmbama? Sest meie lapsed peavad ju mitte ainult peresiseselt toime tulema, vaid ka ühiskonnas laiemalt. Nad peavad suutma sobituda lasteaia- ja koolirühmadesse. Ka hilisemas tööelus peaksid nad pahandustest hoiduma. Raamatupoodide lettidelt leiab lõputult nõuandjaid, mis sellise trotsliku käitumise puhul „vanu häid" kasvatusmeetodeid propageerivad. Näiteks Anette Kast-Zahn soovitab ebakindlatel vanematel trotsiv laps ikka ja jälle „järelemõtlemise" ajaks oma tuppa ära saata. Michael Winterhoff või Bernhard Bueb rõhutavad oma raamatutes, et on äärmiselt oluline lastele juba varakult selgeks teha, et nad peavad täiskasvanutele alluma ja isepäist käitumist ei sallita.

Kas siis selleks, et meie lapsed oleksid tulevikuks hästi ette valmistatud, peaksime vajaduspõhisest kasvatusest loobuma? Meie väidame, et ei pea! Me tahame oma raamatus vabaneda vanadest müütidest, et kasvatamisvead tekitavad türanne. Nimelt on omaenda väikelapsega pidevalt iga pisiasja pärast kaklemine täiesti ebavajalik. Tegelikult ei ole vaja nendega isegi riielda.

Järgmisel korral, kui teie lapsuke toidupoe kassa lähistel kommiriiuli juures kriisates kokku variseb, vihastumise asemel reageerida mõistvalt ja armastusega. Te seisate seal kõrval ja mõtlete: „Pole mingit põhjust pahandada!" Järgmisel korral, kui ta toitu poolenisti täis taldriku põrandale viskab, kui ta keeldub hommikuti kingi jalga panemast, hammustab, selle asemel, et kallistada, ikka ja jälle näppe stepslisse topib või mänguväljakul liiva vasakule ja paremale loobib, te juba teate, miks ta niimoodi käitub, ja te teate ka, kuidas viia ta selleni, et ta enam nii ei teeks.

Eksperdid on ühel meelel, et Kast-Zahni ja Winterhoffi eelistatud kasvatusmeetodid, kus head tegu kiidetakse ja halvaga käivad kaasas negatiivsed tagajärjed, küll töötavad, kuid toovad sageli kaasa perekonnasisese suhtekvaliteedi languse ja võimalikud psühholoogilised järelmõjud. Kes seda riski võtta ei soovi, peab kasvatustasandil korrektuure tegema.

Satun oma poja Sauliga (1) viimasel ajal ikka ja jälle klassikalistesse jonnisituatsioonidesse. Eile näiteks tohtis ta ära süüa väikese šokolaadi. Ta armastab šokolaadi. Vaevalt oli ta sellega ühele poole saanud, kui jonnides kapi ees seisis ja uut nõudis. Kui ma talle täiesti sõbralikult ütlesin, et ta hetkel enam rohkem šokolaadi ei saa, siis kasvas see jonn üle valjuhäälseks protestiks, seejärel viskas ta põrandale selili ja röökis nutta. Proovisin tema trotsi eirata, aga see muutus aina valjemaks.

Ta trampis jalgadega ja vehkis kätega siia-sinna. Ta läks oma vihasse korralikult sisse. Mingil hetkel hakkas see kõik mulle väga kummalisena mõjuma. Mul oli tunne, et see polegi näitemäng, vaid et ta on tõesti oma viha vang ja lihtsalt karjub ennast oimetuks. Katsusin teda kõnetada ja selgitada, miks ma talle enam šokolaadi anda ei tahtnud, aga ta ei paistnud mind üldse kuulvat. Teda ümbritses tõeline telliskivimüür. Üritasin teda sülle võtta. Sageli see ei toimi, vaid ajab teda veel vihasemaks ja ta üritab mind lüüa. Aga eile lasi ta sellel juhtuda.

Võtsin ta sülle ja surusin õrnalt enda vastu. Sain kohe aru, et tal läks paremaks. Vaiksemaks ta siiski ei muutunud - karjus ikka veel nagu ratta peal. Vähemalt kaisutas ta mind sealjuures ega vehkinud käte ja jalgadega enam nii jõuliselt. Igavikuna tundunud aja pärast lõpuks nutt vaikis."

Selliseid olukordi tunneb iga lapsevanem, kelle laps on vanuses ühest neljanda eluaastani. Sageli on need pisiasjad, mis lapsed äkiliselt tugevasse vihahoogu lennutavad. Võib-olla ei taha nad veel mänguväljakult lahkuda, kui nende vanemad seda soovivad, või ärrituvad nad seetõttu, et panime hommikusöögilauale sinise, mitte punase tassi. Sellistele konfliktidele järgneva vihahoo jõulisus ja ajaline kestus tekitavad täiskasvanutest nõutust ja frustratsiooni. Miks on laste jaoks nii kuradi raske ennast kokku võtta?

"Väikesed kuradikesed" (Kirjastus Pegasus) pakub selgitusi, miks laps just niimoodi käitub ja lahendusi, mis aitavad pingelistes olukordades hakkama saada. Seda tasub lugeda igal vanemal, head peresuheted on seda väärt.

"Väikesed kuradikesed", Kirjastus Pegasus