Aleksei Turovski Foto: Jan Henrik Pärnik
Aleksei Turovski ütleb, et hea lasteraamatu tunnuseks on, et ta on varem või hiljem kapsaks loetud.

"Raamat Kati, Carl ja isevärki farm" viib lugeja maale, kus läbi laste silmade leitakse, et tõstes pilgu nutiseadmetes, on maailmas palju põnevat. Loomade põneva hingeeluga aitab tuttavaks saada zooloog Aleksei Turovski.

Millest jutustab raamat "Kati, Carl ja isevärki farm" ja miks võiks lapsed seda lugeda?

Raamat jutustab loo maal elavatest loomadest ja nende omavahelistest suhetest, sealhulgas ka inimloomadest. Kaks linnalast lähevad ühe lapse zooloogist isaga maale ja suhtlevad seal nii koduloomade kui ka vabalt elavate loomadega. Zooloogist isa tutvustab lastele loomi. Lapsed võiksid raamatut lugeda, kuna see on lõbus ja huvitav ning hariv lasteraamat.

Kui te kirjutate raamatuid, millele eelkõige keskendute? Kus on teie fookus?

Raamatuid kirjutades keskendun ma eelkõige sellele, et teha maailma loomad inimloomale vastupandamatult huvitavaks ja kutsuda seeläbi esile inimeste mõistmist ja kaastunnet teiste liikide suhtes.

Raamatus on fookus nutiseadmetest eemal olemisest. Kuidas te näete, kas raamatute lugemine võiks sellega aidata?

Mul ei ole isiklikult mitte midagi nutiseadmete vastu, ka raamatute lugemisest võib sõltuvusse sattuda. Kuid raamat on tugevalt kontsentreeritud kultuurinähtus ja ese, mis kuulub absoluutselt lugejale. See ei sõltu elektrist, internetist, teenuspakkujast vms, raamat loob intiimse suhte lugeja ja materjali vahel. Hästi tehtud raamat on kui tehismaailm, mis kutsub lugejat endasse süvenema. Usun kindlasti ka, et raamatutel on võime nutiseadmetest võõrandumisele kaasa aidata, kuna raamat kutsub eeskätt endasse süvenema, nutikultuur aga pigem vähendab keskendumisvõimet.

Jagage enda kogemust, kuidas saab inimene aidata iseendal leida oma elus tegevus, mida ta armastab ja naudib?

Sellele küsimusele ei ole ma ehk parim vastaja, kuna nii kaua, kui ennast mäletan, pole mul kunagi olnud küsimust, mida ma armastan ja teha naudin - olen seda teadnud nii kaua, kui ennast tunnen. Elav huvi aga areneb ja kasvab vastavalt sellele, kuidas seda rahuldada, suheldes inimeste, loomade või muude maailmaasjadega. Võin pakkuda tsitaati Teophrastus Paracelsuse raamatust "Labyrinthum medicorum": "Kes midagi ei tea, see midagi ei armasta, kuid kes mõistab, see armastab, järelikult peab meeles ja näeb... ja uurib edasi."

Milline on olnud raamatute kirjutamisel kõige suurem takistus või probleem?

Ainsaks probleemiks on asjaolu, nagu kõikjal ja alati - ajanappus. Aja leidmine ja korraldamine on midagi, milles ma ei ole väga tugev. Samuti peab tunnistama, et kirjutamise akt ei ole mulle ka kõige meelepärasem eneseväljenduse vorm, rohkem meeldib mulle rääkida ja joonistada!

Kui palju te enda raamatutesse panete oma isiklikke kogemusi või seike enda elust?

Nii palju kui neid leian, seega igal võimalusel. Ühel või teisel kujul, kui ma parafraseerin mõnda raamatut või räägin mõnest loomast, kellega isiklik kogemus küll puudub, jagan ma tegelikult siiski enda isiklikku kogemust selle raamatu või teabega sellest loomast.

Milline on üks hea lasteraamat?

Hea lasteraamatu, nagu iga raamatu tunnuseks on, et ta on varem või hiljem kapsaks loetud. Arvo Valtoni sõnadega, kapsaks loetud raamat on õnnelik raamat. Usun, et hea lasteraamatu omaduste sekka tuleks kindlasti arvata võime lugejaid võimsalt inspireerida ja haarata neid kujutlusvõimemaailma!

Kas ja miks võiksid ka täiskasvanud lasteraamatuid lugeda?

Et saada oma lastega paremini tuttavaks.