Foto: kaader videost
Sotsiaalkindlustusamet muutis sel kevadel korda, kuidas määrata puuet diabeeti põdevatele lastele ning selle tulemusel ei määratud enam osadele I tüübi diabeeti põdevatele lastele rasket puuet nagu seni. See jättis vanemad ilma nii tugiisikuteenusest kui ka toetusest. Lapsed aga vajavad täpselt samasugust hoolt edasi.

Eilses "Ringvaates" rääkisid oma elust I tüübi diabeeti põdeva väikese lapsega kaks isa - Hendrik Jantson ja Taivo Liiv.

"Mitmed lapsed on tunnistatud sotsiaalkindlustusameti poolt terveks, et neil pole enam puuet ja järelikult ka vajadust täiendavate teenuste järele nagu tugiisikud või koolitused nagu diabeediliit pakub. Leitakse, et kui laps käib piisavalt palju trennis, veresuhkrunäidud on korras, siis järelikult ongi kõik hästi ja see laps on valmis ise hakkama saama," selgitas Liiv.

Tegelikult peab diabeedihaiget last jälgima ööpäev läbi - mõõtma ta veresuhkrut, arvutama toidukoguseid, andma insuliini. Suur abi on seejuures tugiisikuteenusest ja toetusest, sest Jantsoni lapse puhul täidab just tema päeval lasteaias lapsevanema kohta diabeedi jälgimisega seotud tegevustes.

Lasteaeda koha saamine võib olla diabeeti põdevatel lastel esialgu aga keeruline igatahes: "See on võimalik, aga see võtab väga palju energiat. Esialgne reaktsioon on tavaliselt vastuseis: me ei saa, meil ei ole vahendeid, meil ei ole võimalik, meil on sellised olud, kus lihtsalt ei saa. Ja siis on vastus "ei"," kirjeldas Liiv keerulist teekonda. Diabeedihaigeid kardetakse, ennekõike, sest sellest ei teata piisavalt.

Liiv tunnustab väga aga Eesti Laste ja Noorte Diabeediliitu, kellel on kogemusi, kuidas lasteaedades diabeedist rääkida ning õpetajaid julgustada ja koolitada. Liiva sõnul saab tänu koolitatud õpetajatele elada tema laps palju tavapärasemat väikese lapse elu.

Mida ütleb sotsiaalkindlustusameti teenuste osakonna talituse juhataja Helen Tähtvere puude määramise kohta ja kuidas selgitab puude raskuse määramist? Kuula juba allolevast videost: