Foto: Erakogu
Prantsusmaal elav eestlanna selgitab, miks ta enda last piirangute leevenemisest hoolimata veel kooli tagasi ei saada: "Kooli minnes ei leiaks ta sealt eest ei oma sõpru ega varasemat atmosfääri vaid range õhkkonna, kus vahetunnil igal lapsel oma ettejoonistatud ruut, milles oma 15 minutit täis tiksuda."

Meie kuueliikmeline perekond elab ühes pisikeses Prantsusmaa linnakeses punasel territooriumil, mis tähendab, et kui mujal on olukord leevenenud, siis meil jäävad pargid suletuks ja ka baarid-kohvikud-restoranid veel niipea oma uksi ei ava. Aga koolid avatakse. Alustades väiksematest. Just 5-7 aastased on need, kes peavad astuma esimese sammu ja varbaga vett katsuma. Nemad, kelle jaoks see sotsiaalne vahemaa hoidmine on kõige keerulisem. Lasteaiaelistele on see veelgi keerulisem. Neile joonistatakse õues asfaldile kastid, igas kastis on üks laps.

Mõistagi tuli koolide avamine koos klausliga “vabatahtlikkuse alusel“ — iga vanem otsustab ise. Ainult, et iga vanem ei saa ise otsustada, sest