Eliitkoolis käiva lapse isa: "Miks ma kogu selle kadalipu olin nõus läbima ja teeksin seda ka oma teise lapsega?"

Eliitkoolinduse teema kipub alati selle ümber keerlema, et sinna pürgivatest lastest üritatakse juba lapsepõlves kogu rõõm välja imeda ja meie, nende vanemad, tahaksime juba laste 9. klassiks näha nende esimesi artikleid teadusajakirjas.

Või et suhtleks „õigete inimestega“ ja ei peaks pööbliga lävima. Nägemusi on erinevaid ja võibolla mõne jaoks nii ongi. Emotsionaalsed argumendid jõuavad alati ka selleni, et eliitkoolides on põhikooli lõpuks kõik nii ära tambitud, et pooled on narkomaanid ja pooled teraapias. Küsige mult 5 aasta pärast, kummas pooles mu laps on. Hetkel pean ütlema, et hoolimata kõrgetest nõudmistest õppetööle, läheb mu laps jätkuvalt rõõmuga kooli ning klassis on kõik 28 last väga ägedad.

Miks mina kogu selle kadalipu olin nõus läbima ja teeksin seda ka oma teise lapsega? Üks ja väga konkreetne põhjus:

Õppimine on oluline

Keskkond! Alates esimesest klassist on nende koolide DNAs sees õppimise ja hariduse olulisus. Raskete katsete ja kogu kaasneva tagajärjel tekib klass, kus kõikide laste vanemad hindavad seda, et lapsed on sinna saanud ja õppimine on oluline. Piirkonnakool ei saa valida, kes sul 1. septembril koolipinki istub. Suur on tõenäosus, et klassis on lapsi, kelle vanematel on väga sügavalt savi koolist, teistest lastest ja ühiskondlikest normidest. Samas, oma võsukese peavad nad sinna iga päev saatma, sest seadus nõuab. 

Diskussioonides tuuakse välja ilma katseteta koolide häid külgi ja räägitakse, et nendes koolides on koos lapsed, kellest mõni matemaatikas andekam, mõni jällegi nõrgem, üks oskab hästi kirjutada, teine on füüsikas nupukas ja siis kõik aitavad üksteist sõbralikult. Armas. Ja ponid kakavad vikerkaari!

Probleemsed lapsed

See kõik oleks jube kihvt, kui me räägiksime tõesti ainult õpiedukusest. Mul ausalt ei ole midagi selle vastu, kui klassis pole kõik geeniused. Ka minu esmasündinu näeb näiteks matemaatikaga kurja vaeva. Mis aga minus tekitas kooli valides ärevaid tundeid, olid päriselt probleemsed lapsed. Füüsiliselt ja vaimselt vägivaldsed, kontrollimatud ja üldiselt rasked.

Jah, ma tean, nemad pole süüdi, kodu ja vanemad on ja ma usun seda täiesti. Aga! Mul on piisavalt alaarenenud ühiskondliku töö nääre ja moraalse koe loomulik defitsiit, et oma last nende ümberkasvatamisesse kaasata. Mõnes mõttes on enda põnn ju südamele raasike lähemal kui teiste omad. Egoistlik? Muidugi. Kes ei oleks, kui asi puudutab lapsi.

Loe pikemalt kolumni ja erinevaid lugudesid sellest, kas valida oma lapsele eliitkool või hoopis mõni väike erakool, värskest ajakirjast Koolieelik