Mullu kevadel asusin vana ja mitu aastat tühjalt seisnud maja putitama, et suve hakul oleks, kuhu lastega koos kolida. Kogu kevadine aeg läks maja sisetöödele. Uues taluõues tegin üksnes hädavajaliku: korrastasin sõstraaia ja püüdsin ära riisuda ning uue elu anda kuus aastat hooldamata murule ja kunagisele uhkele ilupeenrale. Sõstardega oli muidugi tööd omajagu, taluhoovi servas lokkas umbes 40 põõsast, millest igaüks oli paari ruutmeetri laiune. Selle mänguosa võitsin paari nädalaga.

Eks suvigi tõi oma muutused: kasutasin lambaid muruniidukitena, lõhkusime talgupäeval maha vana kasvuhoone ja püstitasime lastele erinevaid atraktsioone. Ikka jõudumööda. Seda kõike kajastas ka telesaade „Meie pere ja muud loomad”, mida mul on praegu tagantjärele väga põnev vaadata. Kuidagi ei ole ju meeles, mis ja kuidas siin 365 päeva tagasi täpselt oli.

Teine tase: õhk liikuma! Tehtud?

Kui mullu kevadel panustasingi riisumisse ja põõsaste tagasilõikamisse, siis seal aastal on mul koos väikeste abijõududega tulnud korralikult hagu anda võsavõtmisele. Pajuvärava talu ei kanna pajupuu nime sugugi ilmaasjata – siin ümber on meeletu pajuvõsa, mis on aastaid omasoodu kasvada saanud.

Talve lõpp ja märts kuluski mootorsae tööle ja lõkketegemisele, et talukoht saaks pisutki rohkem valgust ja õhku. See on kihvt töö, eriti olukorras, kus majal on puuküte ja kõik, mis vähegi küttepuu mõõdu välja annab, saab ju tulevikus kodusoojaks kasutada.

Boonuseks on senini vee all mõnesaja ruutmeetrine ala minu hobuste ühest karjamaast. Äsja lõunamaalt saabunud sinikaelpardid on selle üle mõistagi õnnelikud ja mina ka, sest hobuste jootmisprobleem lahendas end vähemasti suve saabumiseni ise. Hiljuti panin sotsiaalmeediasse pildi, kuidas keset tiiki ujuvad mu tulevased küttepuud. Sõbranna arvas, et vaat kui vahva, saan puud lihtsa vaevaga koju parvetada. Igas asjas tuleb head näha, tõepoolest.

Ühtlasi on Pajuväraval suur õunaaed, mis karjus samuti tagasilõikamise järele. Leidsin vahva ettevõtte ja investeerisin potentsiaalse õunamahlamagnaadi tulevikku: lasin kõik puud korda teha.

Järsku saan hea õuna-aasta lootuses juba sügisel mõnusa kogusa õunamahla maha müüa ja vähemasti osa kulutusi tagasi. Kasvõi selle arvelt, et ei osta poest suhkrumahlasid, vaid teen ise ja päris. Kui see plaan ei õnnestu, siis tõenäoliselt kukun kuidagi tagasi mingile eelnevale tasemele.

Kõige rõõmsam on siiski praegu oma silmal: kõik see taluümbrus, mis seni risus olnud, on lagedam ja hoolitsetum. Ühel hetkel, kes muidugi teab, mis tasemel lõpuks, võib siin päris ilus olla.

Lisatase

Suurvett hobusekoplis ja vana lauda kõrval nautis veel mõned päevad tagasi ka Pajuvärava kõige tuntum liige, imearmas hani Bibibi, kes muuseeas naljapäeval oma esimest sünnipäeva tähistas.

Bibibi kevadist vett nautimas

Praegu istub ta õnnetult hobuseboksis ja tunneb vahel tärkava kevade lõhna. Seda seetõttu, et Eestiski kehtestati linnugripi kartuses kodulindude õuespidamise keeld. Bibibi kinnipanek on aga väike mure olukorras, kus Pajuväravale on vahepeal tekkinud juurde paar teistki hane ja ports kanu. Pool oma kätega tehtud hobusetallist tuli üpris kiiresti ehitada ümber väljapääsmatuks linnualaks, mis omakorda ootab laienemist ja edasiarendamist tarastatud katusega linnuaia näol.

Selliseid ootamatusi tuleb maaelus ikka ette. Need on olukorrad, kus taluehituse mängust saab hetkeks (tegelikult kogu aeg, aga siis lihtsalt intensiivsemalt) korralik strateegiamäng, sest päriselus, erinevalt virtuaalsest, ei anna keegi sulle mõne teise ülesande hea soorituse eest ei tasuta ehitusmaterjale ega lisaaega. Kõik, mis seni planeeritud, tuleb lihtsalt ringi mõelda.

Kolmas tase: asu ise toitu kasvatama

Eelmisel aastal jõudsin nii kaugele, et Pajuvärava vana ja juba kasutuskõlbmatu kasvuhoone sai maha lammutatud, aga uut asemele ei saanud. Kasvatasin kurke-tomateid hoopis maja verandal. Sel aastal aga panen püsti lausa kaks kasvuhoonet ja mõned tõstetud peenrad. Päris põldu ma harima ei hakka, võib-olla mõnel järgmisel kevadel. Eks elu näitab, kuidas selle tasemega saab rahule jääda. Oma kurk ja tomat peavad enda majas olema.

Neljas tase (ja see kõige olulisem): panusta järelkasvu

Kevade saabumine tähendab suurt rõõmu kõikidele lastele, Pajuväraval muidugi Umale ja Rajule, kes on jälle suuremaks ja targemaks, osavamaks ja nõudlikumaks kasvanud.

Hiljuti tähistas oma neljandat sünnipäeva Pajuvärava noor peremees Raju, kelle sünnipäeva ettekäändel sai taluhoov rikkamaks ühe korraliku puumaja näol. Õigemini saab, sest praegu on tegu kabriolettmajaga. Mina muidugi rõõmustan ka, sest sinna majja on suvel hea sääsekartmatuid külalisi magama mahutada.

Sellist tunnet, mille saab omaenda puuonni ehitades, ei paku lapsele ükski tehismaailm.

Raju sünnipäev oligi meie väikestviisi kevade alguse pidu. Külalised mängisid ning müttasid õues ja toas. Tegime avastusretke kodust kaugemale põldude äärde, kus kevadrände ajal peatub mitusada sookurge, kes igapäevaselt oma häälte ja ülelennuga Pajuväravat tervitavad. See on võimas vaatepilt. Nelja- ja viieaastased lapsed vaatasid hiirvaikselt ja boonusena jooksid kureparvest välja, otse meie suunas, hoopis kolm metskitse. Kappasid meie kümnelapselist pandest ja paarist emmest ainult umbes 30 meetri kaugusele, vaatasid meid ja putkasid metsa.

Just need ongi boonushetked, mille nimel seda maaelumängu mängida, et seljatada üht keerulist taset ja siis juba järgmist. Kõik aga tuleb kuidagi. See on mäng, kus kaotada küll ei tahaks ja seetõttu panustadki kogu hingega. Eriti tugevasti just kevaditi.