Foto: Pixabay
"Sattusin lugema ühes grupis arutelu, kus selgus, et mitte igas lasteaias ei käi lapsed iga päev õues ja pidin minestama," arutleb Marie, kuidas kül õpetajate närvid vastu peavad nii.

Minu laps käib ühes Tallinna lasteaias, kus nad on nii hommikupoole kui õhtul pärast lõunapuhkust õues vanemate saabumiseni - olgu vihm või lumi, olgu päike või pori. Koroona järgselt veel enam, nii et söök, liikumistunnid ja isegi joonistamine toimub hommikupoole õues pidevalt ka nüüd, mil ilmad enam meeldivat sügiskulda ei paku iga päev.

Suure tormi, äikese ja rajude miinuskraadidega tõesti mõistan soovi ja vajadust toas olla, aga igal muul juhul küll, kas või tunniks, peaks lapsed ikka õue saama, leian ma. Olin väga üllatunud, kuuldes, et nii mõneski lasteaias räägivad aga õpetajad halvast ilmast kohe, kui pole 20 kraadi sooja ja lõõskav päike ja olin väga üllatunud. Mul on üks laps ja üks lasteaiakogemus, aga ma ei tuleks isegi selle peale, et õues ei käida iga päev kaks korda.

Mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem kahju mul on neist lastest, kes üldse välja ei saa lasteaiapäeva jooksul - ilmselt pannakse nad ka pärast lasteaiapäeva autosse või bussi ja siis koju ja tuppa, mõned sajad meetrid päevas õuesliikumist ehk vaid. Mõtlen, et ei saa olla muud põhjust sellele, kui laisad õpetajad, kel endal pole head õueriietust, aga lapsed ei peaks ju ometi kannatama selle pärast.

Ja siis mõtlen lasteaedadele kõikjal mujal Skandinaaviaamaades, kus paljudes süüakse, õpitakse ja isegi magatakse õues - kus õpetajad ja lapsed on soojalt riides, nende energia kulub mõnusalt ära ja õhtul vaatavad pimedast vastu vanematele kaks säravat ja mõnusalt väsinud silma.

Vanemad, kelle lapsed ei saa õue - kas ehk nemad on just need, kel õhtuti kodus oma mudilastega raske? Kes rahmeldavad koju saabudes diivani otsas, ronivad kapi peale ja jooksevad ümber köögilaua kui pöörased kisades, sest nende energiajäägid on kasutamata ja magamaminek ka suur trall, sest laps pole piisavalt väsinud? Olen sellistest kuulnud.

Millest ma veel aru ei saa, on see, kuidas nende õpetajate närvid rühmaruumides vastu peavad - tõsiselt nagu? Umbes 20 mudilasega toas olla umbes 9-10 tundi päevas otsides tegevusi ja olles selle pidevaa kisa sees?

Rääkisin oma sõbrannaga Soomest, kes töötas lasteaias ja tema sõnul on sealgi väga normaalne kaks korda päevas ka kõige pisemate sõimelastega õues käia - ta rääkis sellestki, et eks ole keeruline 20 erinevas vanuses last riidesse saada ja see on närvesööv ja palav veerandtund, ent see on nii loomulik, et keegi ei tule selle pealegi, et kaaluda mitte-minemist. Eks see on lasteaia juhtkonna, hoolekogu ja vanemate koostöös sündinud otsus ja kujundatud harjumus ka. Ehk peaksid mõned vanemad rohem lärmi tegema, et ka nende pisikesed ikka õue saaks või kriitiliselt mõtlema hoolekoguesindajate valimistel sellele?

Ja siis veel imestame, et paljud lapsed on ülekaaalulised ja laisad, neil puudub harjumus liikuda ja loomingulisus oma aega sisustada, kui 100 lelu käepärast pole ja tahtmine õues olla puudub ka koolieas. Ei tea miks küll? Kui nad on kasvanud viis aastat keskkonnas, kus iga vihmapiisa või tuuleiili peaale ilm halvaks tembeldatakse, siis on ikka hirmus loogiline, et neil õues ajaveetmise harjumust ju ei saagi tekkida ja nad seal miskit peale hakata ei oska.

Jah, on neidki, kel vihmariided on koju jäänud - siiski tahan ma uskuda, et igas lasteaias on mingi leiukast või ripub kuskil mõni paar kummipükse, et needki lapsed tuppa ei peaks jääma. Ilmselt on kõik ikka tahtmises kinni.

Soovin südamest Eesti lastele õpetajaid, kelle mugavuse taha ei jää laste õnn ja õueharjumused ja kiidan neid, kes iga ilmaga mudilaste heaolu ja õhuvajaduse enda külma- ja vihmapelgusest ettepoole seavad!

Marie kirjatüki ajel küsime: