Ema, kelle last püüti kaasa meelitada: tänavatel on saagijahil koletised, kelle kavatsused on kohutavad! Ärme peida pead liiva alla!

"Eelmisel nädalal proovis üks meessoost isik minu 8-aastast tütart oma auto peale meelitada. Ta ütles: „Ema-isa saatsid mu, et ma su koju viiks“. Peame rääkima oma lastele inimestest, kes võivad neid tänaval varitseda, kelle mõtted ja teod on nii väärastunud, et nad on valmis oma tunge rahuldama laste peal," kirjutab ema Killu Kaare, kes lisaks emaks olemisele on ka Maarjamaa Hariduskolleegiumi Emajõe õppekeskuse psühholoog-superviisor ja töötab ka väärkoheldud noortega aastaid juba.

Eelmisel nädalal ilmunud lugu saad meenutada SIIT.

Olen oma lastele rääkinud halba soovivatest inimestest juba aastaid, ei mäletagi millal sellega algust tegin. Seda sellepärast, et näen seda igapäevaselt väga lähedalt, kahjuks. Töötan noortega, kelledest paljud on kogenud erinevaid väärkohtlemisviise sh seksuaalset väärkohtlemist. Nende 12 aasta jooksul olen kokku puutunud lugudega, mille kõrval kahvatuvad ka kõige perverssemad õuduslood. Ainult, et need lood on päris, need lood on juhtunud inimestega meie keskel, ja neid tegusid on teinud inimesed meie keskel.

Pea liiva alla?

Olen teadlik sellest, et elul on olemas ka pime pool – pime sellepärast, et enamik meist ei taha seda näha. Peidame pea liiva alla ja mõtleme, et siis seda pole. Kõik, kes jätavad oma lapsed teadmatusse, neid hoiatamata, teevad saatuslikuks saada võiva vea. Meie peituse mäng ei pane seda pimedat poolt kaduma. See on ja jääb ning kahjuks siis, kui me varjame oma silmad, keerame pilgu mujale, saab selles pimedas pooles tegutseja meile ja meie lähedastele ligi hiilida. Ja uskuge mind – iga inimene tunneb valu! Ning see valu ei kao, see jääb teid saatma teie elu lõpuni! Võin seda oma kogemusest teile kinnitada.

Pimedal poolel on ka oma nõrgad kohad – kui me teeme silmad lahti ja laseme valguse sinna sisse siis õpime seda tundma. Pime pool on nagu vesi – hirmutav ja ohtlik... kuni me õpime ujuma. Nii, nagu me õpetame oma lapsi liikluses toime tulema, nii nagu õpetame neid ujuma, on täiesti normaalne, et õpetame neid ka elu pimeda poolega toime tulema.

Me peame neile rääkima elu ohtlikust poolest, ohtlikest inimestest ja õpetama, kuidas nendega toime tulla, kuidas ise ennast kaitsta. On ju nii, et mingi hetk peame ka oma kõige armsamatel lastel lubama minna kooli, lubama minna mänguväljakule hoovi peal, sõprade juurde, poodi ja ... seda loetelu võib veel jätkata ja jätkata.

Ennetame!

Viimane aeg lastele ettetulevast olukorrast rääkida on enne nende iseseisvat liikumist – kui te lubate neil minna mänguväljakule üksi, siis peaksid nad oskama ennast hoida. Kindlasti peaksid kõik lapsed, kes alustavad kooliteed, teadma tänaval varitsevatest ohtudest. Nad peaksid teadma, et kummaliselt käituv täiskasvanu, kes neile ligi tikub või kaasa kutsub, ei ole tegelikult hea sõber ja mängukaaslane. Nad peaksid teadma, et võõrastega ei minda kaasa ja nende auto peale ei istuta. Nad peaksid teadma, et võõras võib nende kaasa meelitamiseks kasutada erinevaid valesid. Nad peaksid teadma, et imeliku täsikasvanu juurest on parem ära joosta. Küll eemalt saab mõelda, mida edasi teha. Kui keegi talle järgneb, tasub joosta rahva sekka – bussipeatusesse, tänavale, poodi, kooli, lasteaeda, mõnda muusse avatud asutusse - kuhu iganes, kus on teisi inimesi. Nad peaksid teadma, et kui keegi võõras neist kinni haarab tuleb röökida. Õpetage ka oma kõige vaiksemad lapsed röökima nagu ratta peal. Minge metsa ja laske tal oma häält treenida. Karjuge koos kui vaja ja ükskord võib see hääl päästa tema või ta sõbra.

Kui te lapsega nendest teemadest räägite siis valige rahulik ning turvaline koht ja aeg. Varuge aega küsimusteks ja arutlemiseks. Rääkige lihtsalt ja ausalt nii nagu asjad on. Keerulisi seoseid ja läbi lillede juttu on lapsel raske mõista. Te ei pea hirmutama vaid selgitama.

Lapsed on uskumatult head arutlejad ja see korduv rääkimine ja arutlemine aitavad tal asja tuumale pihta saada. Andke neile inimestele nimi – nt. pervert sobib ka. Mu tütar küsis koguaeg milline see pervert on ja ma proovisin seletada, et ta näeb välja täiesti tavalise inimese moodi. Peale juhtumit teatas ta mulle: „Nüüd ma tean milline pervert on – ta on nagu inimene“.

Kuidas rääkida sellest lapsele?

Võite võtta rääkimise alustamiseks mõne konkreetse juhtumi ja saate läbi selle koos lapsega arutada mida tema oleks teinud. Mida selgem on lapsele ohu olemus seda lihtsam on tal sellist olukorda ära tunda ja ka õigesti reageerida. Ja siis julgeb laps ka teile sellistest olukordadest rääkima tulla.

Kui laps ei mõista, mis toimub, miks see võõras täiskasvanu nii käitub, võib ta sattuda segadusse ning arvata, et see on midagi sellist millest ei tohi rääkida. Ta võib arvata ka seda, et tema on halvasti käitunud võõra käsku mitte täites ja talle võib sellest pahandus tulla. Avatus ja usaldus on need, mis toetavad last ja aitavad tal asju mõista.

Ma ei soovita kasutada teil paroole, et oleks võimalik saata võõraid oma lapsele järele. Lapsed ei suuda keerulisi paroole meeles pidada ja võivad paroolid ka kergesti välja rääkida. Laps on laps ning tema vastas olev täiskasvanu on äärmiselt osav manipuleerija. Kui suur osa meist näeb kurja vaeva, et mõelda järjest keerukamaid paroole välja oma sotsiaalmeedia konto kaitsmiseks siis milline peaks olema parool, et kaitsta oma last? Ja miks peaks saatma võõra inimese oma lapsele järele? See võib suurendada ohtu, et laps lihtsalt harjubki võõrastesse autodesse istuma. Kui selline vajadus tekib siis meil on olemas telefonid – rääkige lapsega, kes talle järgi tuleb ja milline ta on.

Rääkige õpetajatega, kui lapsele tuleb järgi keegi võõras. Lapsed on meie tulevik, meie suurim vara ja neid ei saa nagu asju käsitleda lastes transpordifirmal neid pakiautomaati viia või neid parooli alla panna. Nad on inimesed ja vajavad samuti inimlikku kohtlemist. Ma ei taha kujutada ette lapse tunnet, kes peab sõitma võõras autos kuhugi... loodetavasti koju.

See on reaalsus, mitte hüsteeria

Praegu on aeg, kus peale pikka koolist eemal olemist on lapsed taas liikvel. Septembris on esimese klassi lapsed need, kes on esmakordselt iseseisvalt liikumas. Nad võivad olla ebakindlad selles uues olukorras ja uues ümbruses. Aga võivad olla ka uudishimulikud – lõpuks ometi saan ise maailma avastada! See kõik aga muudab nad kergeks saagiks pedofiilidele või teistele kurjategijatele. Ja kui ma vaatasin kommentaare oma postitusele siis juba praegu on lisandunud veel kaks sarnast juhtumit – Kuressaare juhtumit kajastati ka ajakirjanduses ning üks sotsiaalmeedia postitus on sarnasest juhtumist Tartus, Annelinnas. See on reaalsus mitte „hüsteerilise ema paanikahoog“.

Lugesin kommentaare riigi suutmatuse kohta selliste juhtumite likvideerimisel. Selliseid asju ei saa peatada teraapiate ja seadustega – need saavad olla abiks siis, kui midagi on juhtunud- tagajärgede lappimisel. Ka riigi ennetusprogrammid töötavad vaid siis, kui selle riigi kodanikud täidavad neis antud soovitusi.

See siin on meie kogukond ja siin kasvavad meie lapsed. Ainult meie saame teha selle keskkonna turvalisemaks. Õpetame oma lapsi siin toime tulema ning oleme ise tähelepanelikud ja sekkume siis, kui näeme midagi, mis on vale.

Mida teha?

Kui kõhklete selles, mida nägite siis helistage vähemalt lasteabi telefonil 116111 ja küsige nõu. Vägivald kasvatab vägivalda ning kui me jätame sekkumata seda nähes siis kasvatame ise uusi koletisi. Enamik seksuaalkurjategijatest on kogenud ise lapsena seksuaalset väärkohtlemist. Nad on seda õppinud oma õpetajatelt - oma väärkohtlejatelt. Ma olen küsinud väärkoheldud noortelt kas sa ei karjunud? Vastus on: algul karjusin aga sellel polnud mõtet - keegi ei tulnud...

Soovingi panna südamele lastega rääkimist ja teiste märkamist. Tundub väga lihtne ja elementaarne aga selgub, et kahjuks kaugeltki see nii ei ole.