Nüüd ongi igal hommikul täielik draama. Mina nutan juba õhtul teda magama pannes, sest mul on nii kahju teda lasteaeda viia. Hommikul on tal tuju hea seni, kuni hakkame riidesse panema. Siis ta saab aru, et lasteaeda minek, ja hakkab tsirkus pihta. Ta nutab südantlõhestavalt ja karjub ja lööb mind. Lasteaia uksest pean ta vägisi sisse tirima, sest ta röögib seal ukse küljes ja keeldub sisse astumast. Olengi nii teinud, et annan ta kohe õpetajale üle, lohutan veel viimast korda ja kinnitan, et tulen varsti järele ja lähen siis ruttu minema, aga mul endal on pisarad silmas igal hommikul. Kuulen tema kisa veel lasteaia väravast välja minneski. Õpetajad lohutavad, et kõik saab korda ja küll ta harjub ja nii see kindlasti ongi, aga ma lihtsalt ei suuda enam! Samas — valikut ju pole. Kas laps nutab või nälgib, sellised valikud…

Mida ma pean tegema? Ei, isa ei saa last aeda viia, sest tema töögraafik ja töö asukoht on hoopis teistsugused. Ei, ma ei saa kauemaks koju jääda. Ei, ma ei saa teda tööle kaasa võtta. Ei, ma ei saa hoidjat võtta, sest selleks pole raha. Äkki on keegi lugejatest samasuguses olukorras olnud ja oskab soovitada, kuidas saaks sellest kohutavast etapist kiiremini ja valutumalt läbi. Me kumbki ei jõua enam nutta.

Autor on toimetusele teada