Foto: Pixabay
Lapsed õpivad lugema ja kirjutama keskmiselt 5–7-aastasena, kuid ettevalmistumine selleks algab palju varem. Lugemis- ja kirjutamisraskusi on väga oluline ennetada, sest need on kõige levinumaks õpiraskuste põhjustajaks esimestes klassides.

Haridus- ja Noorteameti Rajaleidja logopeedid annavad soovitusi, kuidas lapsevanem saab toetada last lugema ja kirjutama õppimisel.

Lugemiseks ja kirjutamiseks vajalike eelduste arengule saavad lapsevanemad kaasa aidata

Et laps lugema ja kirjutama õpiks, peavad olema eakohaselt arenenud tema suuline kõne, motoorika, mõtlemine, mälu ja taju. Need on lugema ja kirjutama õppimise eeldused.

Lapsevanem saab oma lapse nägemis- ja ruumitaju arendada erinevate tegevuste abil - sarnasuste ja erinevuste leidmine, reastamine suuruse või mõne muu tunnuse alusel jne. Kuulmis- ja rütmitaju arengut toetab näiteks salmide lugemine koos käteliigutuste, -plaksude või rütmipillide mängimisega. Sõnalise mälu arendamiseks tasuks lapsel paluda korrata erinevaid sõnaridu, lauseid ja luuletusi. Väga oluline on ka peenmotoorika ja silma-käe koostöö harjutamine. Siin on abiks mosaiikide kokkupanemine ja mustriridade tegemine. Ka paljude laste lemmiktegevused nagu joonistamine, värvimine, voolimine ja rebimine on olulise tähtsusega peenmotoorika arendamisel.

Lugemise ja kirjutamise eeloskustele tasub tähelepanu pöörata

Enne, kui laps õpib lugema ja kirjutama, peab ta omandama lugemise ja kirjutamise eeloskused. Need on tähtede tundmine, häälimine, häälikanalüüs ja teistest pikema hääliku eristamine sõnas.

TÄHT on see, mida me näeme ja kirjutame.

HÄÄLIK on see, mida me hääldame ja kuuleme. Täht on hääliku märk kirjas. Sõnas ISA on kolm häälikut ja kolm tähte. Sõnas VAAS on kolm häälikut ja neli tähte – pika hääliku kirjutame kahe tähega.

HÄÄLIMINE on sõna sujuv, hääliku kaupa hääldamine (EMA: ee-mm-aa). Häälimisel tuleb öelda häälikuid nii, nagu me neid kuuleme ja ütleme, mitte nimetada tähti (ISA: ii-ss-aa, mitte: ii-ess-aa). Topelttähti häälitakse ühe häälikuna (SOOL: ss-oo-ll, mitte ss-oo-oo-ll).

HÄÄLIKANALÜÜS on häälikute eristamine ja nende järjekorra määramine (mis häälikuga algab sõna EMA?).

HÄÄLIKUPIKKUSE ERISTAMINE on sõnas teistest häälikutest pikema hääliku tajumine, üles leidmine (mis häälik kõlab sõnas SIIL teistest pikemalt?).

Lugemise ja kirjutamise eeloskuste arendamiseks tasub lapsel tekitada huvi lugemise vastu. Koos võib käia raamatukogus raamatuid valimas, tänaval jalutades ühiselt reklaame või autode numbrimärke lugeda. Lapsele raamatuid ette lugedes võiks ka selgitada sõnade ja loetu tähendust. Tähtede õppimist innustab koos lapsega juba õpitud tähtedest sõnade ja nimede lasumine. Last saab kirjutama ärgitada näiteks jõuluvanale kingisoovide nimekirja või vanaemale sünnipäevakaarti saatma õhutades. Harjutada tasuks järjest pikemate sõnaridade ja lausete kordamist, samuti võiks sõnu koos häälida ning õpetada last ka iseseisvalt häälima. Proovida tasuks häälikute eristamist ja häälikute järjekorra määramist sõnades (kui kuuled i-d, tee käteplaks: m-e-a-i-o-i). Lisaks tasub last õpetada sõnade erinevusi ja sarnasusi märkama (kell ja koll – mille poolest on need sõnad erinevad, mille poolest sarnased?).

Milline peaks olema koolimineva lapse lugemis- ja kirjutamisoskus?

Koolimineja oskab kuulda ja kuulata, näha ja vaadata - tal on valmisolek õppimiseks. Selles vanuses laps häälib õigesti ühe- ja kahesilbilisi sõnu, eristab kuulmise teel kõlalt sarnaseid sõnu (karu - taru), oskab sõnades muuta või ära jätta häälikuid, saada uusi sõnu (tuba ja uba) ning ka häälikupikkuse muutmise teel uusi sõnu tekitada (lamas ja lammas). Ka riimuvate sõnade leidmine ja moodustamine on juba jõukohane (vaal-kaal). Laps peaks suutma eristada häälikupikkusi ja korrata eri vältes sõnade ridu (tibu-tipu-tippu). Kooliminev laps tunneb ja oskab kirjutada enamikku tähti ja kirjutab lühikesi sõnu üldjuhul õigesti. Lapsel tuleb välja tähtedest ja silpidest sõnade moodustamine (LI, NA – NALI, LINA). Oskama peaks veerida või lugeda ühe-kahesilbilisi sõnu. Ka lühikeste lihtsate lausete lugemine on enamasti juba jõukohane, samuti peaks ta saama loetust aru ja suutma vastata küsimustele.

Millal on vaja pöörduda logopeedi juurde?

Spetsialist tasub kaasata kui peatselt kooli mineval lapsel ei jää tähed meelde või ununevad kiiresti, sõnade häälimisoskus on vähene, laps ei kuule häälikut häälikureas, ei taju hääliku olemasolu, asukohta ega arvu sõnas. Ohumärk on ka see, kui koolieeliku sõnavara on väike ja ta ei suuda oma mõtteid arusaadavalt edasi anda. Samuti tasub tähelepanelik olla kui laps ei taha jutustada päevasündmustest, ei tunne huvi raamatute, ettelugemise ega lugude kuulamise vastu ning teeb rääkimisel palju vigu.

Lapsevanemal ei tasu jääda oma murega üksi, vaid erinevate kahtluste ja kõhkluste korral tuleks kindlasti spetsialistiga ühendust võtta. Nõu ja abi pakuvad lasteaedade ja koolide logopeedid, eripedagoogid, kohalikud hariduse tugiteenuste keskused Tallinnas, Pärnus, Tartus, Viljandis, Haapsalus ja Kuressaares ning Haridus- ja Noorteameti Rajaleidja tugispetsialistid. Lisainfot leiab ka www.rajaleidja.ee

Vaata ka „Õpime koos lugema” (Eesti Lugemisühing, 2014):