Eriolukorra ajal lasteaiatasu maksma ei pea, aga miks siis peab suvel, kui lasteaed kinni on?
Meie kodus on kasvamas kaks last, suurem tütar saab peagi kuueseks ja pisem on alles aastane. Lasteaeda me muidugi eriolukorra ajal vanemat tütart ei ole viinud. Meil oli kasvataja olukorra pärast esialgu väga mures ja palus kodustel emadel võimalusel lapsed koju jätta. Järgmine päev tuli juba lasteaiast info, et järgmisest nädalast on lasteaed avatud ainult kodukontoris töötavatele vanematele või nendele, kes elutähtsal ametikohal töötavad. Ja lapse üleandmine pidi toimuma uksel. Ja saab ka kohatasust vabastust, kui laps on kodus. Märtsi lõpus teatati aga, et pole kindel, kas suvine osalustasu vabastus jääb ja kes soovib suvisel perioodil vabastust, peaks märkima, et laps „käib" lasteaias.
Ega siis ei olnud ka veel teada, kaua eriolukord kestab, mis võimalusi üldse riik ja linn loovad. Kuigi tundus kummaline selline soovitus, sest tagantjärgi ju enam seda raha poleks tagasi ikka saanud, kui suvel see võimalus püsiks. Eelmisel aastal oli ka terve suve pluss kaks nädalat lasteaed remonditöödeks kinni. Maksuvabastust saime siis vaid kahe kuu eest. Minu jaoks tundub veider maksta teenuse eest, mida ma ei kasuta. Saan aru, kui laps oleks haigena või minu soovil kodus lihtsalt.
Ja kui nüüd sellel suvel ka sama olukord on, siis on veelgi kummalisem. Kuigi ega veel pole teadagi, kas suvine puhkus üldse toimub. Meie rühmast on kõik õpetajad puhkusel. Lasteaiast ka enamus õpetajatest. Samas mõistan õpetajaid, et ka nemad soovivad puhata ja praegu pole kodune elu ju mingi puhkus.
Kuna olen ise kodune, siis mul ju ei peaks vahet olema, kas lasteaed on kinni või lahti. Kuid siiski ootan minagi suve, et veel enne väiksema lasteaeda panekut ja enda tööle minekut saaks temaga kahekesi kvaliteetaega veeta. Teise lapsena saab ta niikuinii vähem tähelepanu, kui esimene omal ajal sai.
Olen palju mõelnud, mida teha, kui lasteaed avatakse. Laps oleks kindlasti väga rõõmus, kui saaks sõpradega koos olla. Kuid koroonaviirus hirmutab mind siiski. Kui laps peaks viiruse koju tooma, siis oleks meil ka rahaliselt väga raske. Kuna kogu sissetulek tuleb praegu mehelt, kellel on väike firma ja ilma temata seal just palju ei toimu. Kui ta oleks sunnitud haiguse tõttu koju jääma, oleks see meile väga halb, kuna olen ise praegu kodune. Väiksemal on ka sünnipäev tulemas. Olen üsna nõutu, mida selle kõige osas teha. Tahaks väga, et vanavanemad ja vanavanavanemad saaksid üle pika aja lastega koos olla ja neid näha, sünnipäevaks külla tulla. Siiski ei tahaks nende tervisega ka riskida.
Aga suurem küsimus on, et mis saab siis, kui piirangud on maha võetud. Viirus ju jääb. Mis saab sügisel, kas tuleb uus eriolukord. Elu pole igatahes nii pea endine, see on kindel. Ja hetkel ma ei tunne, et raha on siia-sinna loopida, et maksta teenuste eest, mida ei kasuta.
